Sotsiaalne pimedus 

Ja see ei ole ime, sest saatan ise moondab ennast valguse ingliks. Seepärast ei ole midagi erilist, kui ka tema teenrid endid moondavad õiguse teenriteks. Nende eluots tuleb nende tegude järgi! 2Kr 11:14–15

Ligimesi, kes isekeskis on end sotsiaalmeedias eksperdiks „läikinud“ ja „šeerinud“, ei pruugi veenda lihtsa teadmisega, mis põhineb faktidel ja argumentidel, eelnevate põlvkondade kogemustel. Keset sotsiaalmeedia kahemõõtmeliseks pakendatud elu ja kangestunud naeratusi pole nende järele lihtsalt vajadust. Et olla usaldusvääne, tuleb vastastikuselt nõustada, sotsialiseeruda „sõbraks“ saades. Paraku algabki siit tajumoonutuse surnud ring. 

Inimloomusele on ajast aega olnud omane usaldada tuttav-

likku ja suhtuda umbusuga tundmatusse. Kutsub ju eestlastele tuntud laulva revolutsiooni aegne laulusalmgi võitlema kõige vastu, mis on „võõrastav või vaenulik, mis vaenulik või valelik“. Võõras võib olla vaenulik, tema kavatsused pole lõpuni teada, ta käitumist pole võimalik ette aimata. 

Tundmatu esmane umbusaldamine on eluterve alalhoidlikkus, ellujäämismehhanism, mis on aidanud nii rahvastel kui üksikisikul keerulistel sõja- ja katkuaegadel toime tulla ja ellu jääda. Ühte hoides on lihtsam, omasuguste ringis üleelamine kindlam. Kuid rumalus saab võimaluse, kui info usaldusväärsus on tõlgendatud läbi sotsiaalsete suhete ja nendega seotud tunnete. 

Vaimupimeduse olemust tabab pühakirja tarkussõna „Inimese teed eksitab tema oma rumalus, aga ta süda kibestub Issanda vastu“ (Õp 19:3). Kuigi juurdepääsutee teadmistele peaks olema lühem ja kättesaadavam kui kunagi varem, on inimkond endiselt (ja üha enam) manipuleeritav, lõhestatud ja seejuures võimetu õppima omaenese mineviku vigadest. 

Levinud arusaama kohaselt oleme ometigi juba veerandsajandi elanud infoühiskonnas. See on kõikehõlmav ning haarab ilmselt kogu tegelikkust. Teabele, mida hoitakse, teisendatakse ja edastatakse digitaalsel kujul, annavad juurdepääsu üleilmne andmeedastusvõrk ja universaalne programmeerimiskeel. Tundub, et on loodud kõik tingimused selleks, et saaks tõeks Jeesuse sõnad tähendamissõnast (Mk 4:22): „Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks.“ 

Paradoksaalselt on sotsiaalmeedia ajastul vaimupimedusel ilmne sotsiaalne alge või isegi kiirendi. Lõhestunud ühiskond, milles paha soovivad keeled sünnitavad riidu, ei saa kaitsta oma liikmete mainet. Tõde ei pruugi kinni püüda ringlema läinud valet. Teadmine on tunde küsimus: usaldusväärne info pärineb neilt, kellega mul on meeldiv isiklik suhe. Seevastu ebausaldusväärne info neilt, kellega mul seda pole. 

Taolist tajumoonutust on nimetatud kõlakojastumiseks. Argiselt väljendub see aga lihtsalt naiivsuses. Ka parimate kavatsuste korral on sentimentaalne ja naiivne inimene manipuleeritav. George Orwelli järgi võib selliseid inimesi panna uskuma kõige häbematumaid reaalsuse vägistamisi, sest nad ei taibanud iial päriselt, kui jälestamisväärne see on, mida neilt nõutakse, ja nad ei olnud küllalt huvitatud ühiskondlikest sündmustest, et märgata, mis toimub. 

Kas on lootust maailmas, mis on vajumas vaimupimedusse? Ma ei tea, kuid ehk algab tajumoonutuse surnud ringist väljumine oma mina salgamisest (Mt 16:24)? Ehk on lootust alandlikus loobumises, mis väljendub apostel Pauluses sõnades: „Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast. Aga igaüks katsugu läbi oma töö ja siis ta võib kiidelda üksi iseendas, mitte teistele, sest igaühel on kanda oma koorem.“ (Gl 6:3–5)

 

 

 

 

Tarvo Siilaberg,

Eesti Kiriku kolleegiumi liige