Marek Alveus: hea on alustada preestrina koguduses, mida tunned

Kümme aastat tagasi kirikusse jõudnud Marek Alveus (45) pühitseti taevaminemispühal, 26. mail preestriks ja seati abiõpetajaks Nõmme Rahu koguduses, mida ta teenis eelnevalt juba diakonina.

Leiame aja jutlemiseks juunis, mil äsja on lõppenud Nõmme Rahu koguduse sajanda aastapäeva pidustused. Intervjueeritav tunnistab, et aastapäeva tähistamise korraldamine nõudis aega ja energiat ja kuna mitu päeva väldanud sündmused kulmineerusid tema introdutseerimisega koguduse abiõpetajaks, andis see kogu sündmusele tema jaoks sügavalt isikliku mõõtme.

Kolm aastat tagasi võtsid vastu diakoniordinatsiooni, tänavu said risti kandvaks õpetajaks. Kui suur erinevus nendel pühitsusastmetel praktilise kogudusetöö seisukohast on?

Kogu lugu oli veidi teistsugusem, kui algselt arvasin. Ordinatsioonipäev oleks tavapraktika järgi olnud 31. oktoobril, usupuhastuspühal, nii nagu EELKs tavaks on olnud. Et see päev nihkub, oli mulle ootamatu, aga loomulikult meeldiv. Ehk siis kuu aega tagasi sain teada, et peapiiskop on otsustanud ordineerida ka mind koos teiste diakonitega hoopis taevaminemispühal. Sisekaemustega oli vaja veidi teises tempos toimetada ja eks ikka suure sammu eel on veidi mõtelda. Aga nüüd, mil ordinatsioon on toimunud, tean, et kõik on toimunud õigel ajal.

Need ordinatsiooni astmed on täiesti erinevad. Eks me paljud vaimulikud, kes oleme asunud õppima sooviga saada preestriks, võtame diakoniks olemist kui ühte vaheetappi. Tegelikult on selline suhtumine vale, sest diakoni amet on hoopis teine töö ja võib iseenesest olla lõppeesmärk. Teame, et EELKs on ka neid diakoneid, kes oma kogudust teenivad justnagu kõigi õigustega vaimulik. Ainukese vahega, et vastavalt kiriku seadusele puudub õigus pühitseda armulauda, kuulutada armu ja pidada mõningaid talitusi.

Tegelikult minu töö minu enda jaoks Nõmmel nii väga ei muutu. Teenin oma kogudust Ove Sanderi kõrvalt nii nagu ka eelnevalt diakonina juba neli aastat olen teinud. Lihtsalt ametist tulenevalt saan tegutseda veidi rohkem, teha neid toimetusi, mis sellesse astmesse seadmisega on määratud, ja areneda vaimulikuna edasi.

Sinu eelnev ametikäik on laial skaalal ja tihedalt seotud IT valdkonnaga. Saadud teadmisi rakendad tänagi kirikutöö kõrvalt.

Kirik on tähtsal kohal mu elus, aga mul on tõesti ka teine töö. Mul on Jumala abiga õnnestunud üles ehitada ettevõte, millel on kaks tegevussuunda. Üks on kõik, mis puudutab juhtmeid ehk valvesüsteemid, arvutivõrgud, sidesüsteemid. Teine pool on otsesemalt IT valdkonnaga seotud – tegeleme erinevate ekraanidega, ühendustega, internetiga ja andmesidega. Ühelt poolt on minu päevad seotud väga tehnilise poole ja reaalteadustega, aga vaimutoidu leian kirikust ja teenimisest. Inimene ei ole masin, mida saab õlitada ja korda teha, inimesel peab olema midagi rohkemat kui ainult maine. Samas, tänapäevast elumudelit arvestades on meil väga palju asju muutunud tehniliseks ja seda õigesti kasutades saame vabastada oma aega, pühendada vabanenud aega vaimsele arengule ning, mis seal salata, ka kirikuhooned ja muu maine vara vajab nii elektrit, valvesüsteeme kui ka tuletõrjesüsteeme, seega saan ilusasti ja sünergias arendada mõlemat osa koos nii, et koostoimetamine lisab vastassuunalist väärtust.

Diakoni ameti puhul eeldame, et vaimulik teeb lisaks kirikutööle ka muud tööd. Aga ka preestriordinatsiooniga vaimulikud töötavad tihti mitmes ametis, nõnda ka sina. Kui lihtne on ennast jagada?

Et minult on seda küsitud, olen püüdnud ka vastust anda. Et kuidas suudan kahe maailma vahel pendeldada, pidavalt ümber orienteeruda. Sain aru, et ega see väga normaalne olegi. Ongi raske eri kohtade vahel liikuda.

Mul on hea eeskuju. Urmas Karileet, kes meile loengus rääkis, et kui ta kirikutööle asus, siis töötas ta algul ühe päeva kirikus ja neli päeva tegeles ettevõtlusega, aga tänaseks on tööjaotus ümber pööratud – lõviosa nädalast veedab ta kogudusetöösse panustades. See näide inspireerib järgima.

Ma ei tea, kuidas teistel on kombeks, aga minul ei ole praegu selgelt kirikupäevi. Võib-olla peaks need sisse seadma. Siiani on mul õnnestunud jagada ennast nii, et vastavalt vajadusele olen alati ka koguduse käsutuses. Mulle tundub, et nii koguduses kui ka firmas ollakse harjunud, et ühel hetkel olen ristiga ja teisel T-särgis. Eks sellega on olnud ka humoorikaid juhtumeid, kus koostööpartner veidi isegi kohkub, kui kraega vastu juhtun jalutama, ent siiralt hea meel on kuulda, kuidas nii mõnigi muidu kinnine ja karune eesti mees pärast seda, kui mind risti kandmas on kohanud, tunnistab, et nad ikkagi ka käivad kirikus.

Olgu vaimulikuna või aktiivse kirikuliikmena – sinu kogudus on olnud kogu aeg Nõmme Rahu. Kuidas iseloomustaksid oma kogudust kui vaimset kodu?

Tahaks originaalne olla, aga ei saa. Kirikuloolane Priit Rohtmets, kes kirjutas meie koguduse sajanda aastapäeva raamatu, ütles, et arhiivis andmeid kogudes ta näeb, et Nõmme Rahu on oma sünnist alates olnud kogukonna kogudus, kogukonna kirik. See on sama, mida täna Nõmmel tunned. Oleme endiselt kogukonna kirik. Palju asju teeme koostöös Nõmme kogukonnaga. Kirik on nõmmekatele oluline, kogudusega arvestatakse.

Ove alati ütleb, et kui pere on tugev, siis koguneb ta õhtusöögiks ühise laua taha. Sama on kogudusega. Kui meil on talgud, sööme ühes lauas. Koguduses on peretunne. Siin on alati uksed lahti.

Kasvamata kristlikus peres leidsid sa ise täisealisena tee kirikusse. Palun meenuta, miks ja kuidas jõudsid kirikusse.

Tulin kirikusse, et Jumalat tänada. Jumalat, kes oli minu väga isiklikule palvele väga selgelt vastanud. See tänu on minusse jäänud. Tänan teda iga päev.

Kümme aastat tagasi läksin leeri. Otsustasime lapse ära ristida, ta oli just aastaseks saamas. Naine oli tublim. Käis kaks leeritundi enne kohal ja siis kutsus mind liituma, öeldes, et muidu Ove (Ove Sander – L. R.) meie last ära ei risti, et see on eeldus. Nüüd räägin ikka oma leerilastele, et näete, kui oleksin toona kiriku seadust tundnud, oleksin naisele öelnud, et piisab, kui lapse üks vanematest on ristitud. Aga see on nii-öelda suhkrukattega nali. Kui ma juba kirikusse jõudsin, sain aru, et see on minu kutse.

Miks jõudsid just Nõmme Rahu kirikusse?

Huumoriga võib öelda, et kuna mul on huvi mootorrattasõidu vastu, siis valisin koguduse, mille õpetajal on sama hobi. Tõesti, oleme Ove Sanderiga ka mitmeid motomatku korraldanud.

Tulime Nõmme Rahu kogudusse kui elukohale lähimasse.

Kas siis luterlusse jõudmist võib pidada puhtaks juhuseks?

Eestlasele on luterlus ikka esimene valik, arvan. Kui oled täitsa usukauge ja asud Google’i vahendusel endale teed leidma, siis otsingumootor toob ikka mõne algava leerikursuse EELKst. Meie kultuuritaust toetab samuti luteri kiriku valikut.

Iga amet võiks olla selle kandjale kutsumus, aga vaimuliku ameti puhul räägime, et tegemist on alati Jumala kutsega. Millal sina seda kutset tundsid?

Eks see umbes seitse aastat tagasi oli. Tekkis selge tunne, et võiksin saada vaimulikuks. Siis ma veel ei õppinud usuteaduse instituudis, aga olin juba kiriku liige ja paljuski tegev kodukoguduse elus.

2016. a käisin jutlustajate kursustel ja võib-olla aastapäevad varem hakkas tunne küpsema, et olen valmis valmistuma vaimuliku ametiks.

Seega kuulud vaimulike hulka, kes usuteadust tudeerima asudes kandsid endas soovi ja valmisolekut jõuda vaimuliku ametisse?

Tol hetkel oli see soov ja teadmine. Õpingute ajal seati see soov ka ajuti suure pinge ja tahtejõu alla, aga põhimõtteliselt jäin kindlaks. Nonde aegade peale mõeldes imestan isegi – see oli ikka hästi julge ambitsioon. Sisseastumiskatsetel küsis Randar Tasmuth, mida soovin instituudist saadud haridusega peale hakata. Vastasin, et tahan vaimulikuks saada. Nägin, et ta kirjutas paberi peale: tuleb magistriõppesse.

Kirikusse jõudsid mõned aastad varem. Sinust saab siiski mööndustega rääkida kui noorest kristlasest.

Jah ja seda ma tunnen täiesti, et olen oma usuteel veel kasvamas ja mul on palju edasi areneda. See tekitab alandlikkuse ja tänutunde, kui saad aru, kui väike on ikkagi inimene.

Diakoniks ordineerimisel jutlustades toetusid kirjakohale kiusatusest ja kiusamisest. Kuivõrd need märksõnad sind kõnetavad?

Loomulikult kiusatakse igat inimest, ka vaimulikku. Kurat teab, millega inimest kiusata. Ahvatleda teele, mis ei ole õige, lasta heidelda katsumustes ja peita lihtsam tee. Ma ei usu, et keegi saaks öelda, et pole kiusamist ja kiusatust kogenud. Kui keegi nii väidab, siis ta kas peidab midagi või tasuks tal oma moraal üle vaadata. Palve on sellistel puhkudel abiks. Palve vajaduse ja jõu juurde on mind suuresti juhtinud mentor Ove.

Kuidas kristlane palvetamist kui vajalikku usutööriista saab õppida?

Ega palvetamist ei saagi õppida. Omaette palves olemine – see on õige aja ja sisemise tunde ajel toimuv spontaanne tegevus. Olin just UI-sse õppima tulnud, kui Ove ütles, et võiksin teha nõukogu koosviibimise alguspalve. Ma muretsesin väga, kuidas õnnestub.

Millegipärast mõtleme, et seda tuleb õppida. Et palvetamine hästi välja tuleks ja me ilusad palvesõnad kokku leiaks. Võrdleme enda palveid teiste omadega, teeme kriitikat. Kui kuuled, kuidas praost Jaan Tammsalu palvetab, siis imetled ja mõtled, et kui Looja endale ka nii head sõnaseadmisoskust annaks! See ei ole tegelikult ainuõige viis. Palve pole ju jutlus, mis peab järgima teatud standardeid. Palve tuleb hingest ja südamest.

Kui sead kahtluse alla palvetamise õppimise, siis kui oluliseks pead akadeemilist õpet üldisemalt vaimuliku ametisse jõudmisel?

Olles järjest läbinud kolm aastat bakalaureuseõpet, edasi kaks aastat magistrit ja siis veel valmistunud preestrieksamiks, saan kinnitada, et mida lõpu poole oma haridusteel jõuad, seda rohkem hakkad mõista, kui oluline see on. Usuteaduse instituut on andnud mulle neid teadmisi, mis on eluliselt vajalikud, mis aitavad ka rasketel hetkedel. Seega, akadeemilistel teadmistel on oluline roll kanda vaimuliku ametis edenemiseks.

Kui luteri kiriku vaimulikku kutsutakse õpetajaks, siis on sellel oma ajalooline taust. Kas ja mida saad oma kogudusele õpetada?

Ikka loodan, et mul on neile midagi õpetada. Piiblit saab lugeda mitut erinevat moodi. Saan neile vahendada oma vaatenurka pühakirja käsitlusest. Saan toetuda UI-st saadud teadmistele. See õpetamine on aga kahesuunaline – minu kogudus kahtlemata õpetab ka mind. See on kooskõlas tänapäevase õpikäsitlusega, enam ei kõnelda sellest, et õpetaja vaid annab teadmisi, rohkem räägime õpetamisest kui teadmiste vahetamisest osapoolte vahel.

UI pakub huvilistele ka täiendõpet. Kuivõrd tunned vajadust elukestva õppe järele?

Vägagi tunnen vajadust. Esiteks on vaja pidevalt oma erialalisi teadmisi täiendada ja ka uuendada. Teiseks aga, mis ei ole vähem tähtis – koos õppimine on hulga olulisem kodus üksinda pusimisest. Siin on väga tugev osaduse aspekt.

Vaimulik ei tohigi päris üksi jääda. Saad oma mõtteid teistega jagada. UI-s õppides on neid lõunalauavaidlusi Piibli teemal olnud küll ja veel. Vaieldes ning arutades arened. On suurt pilti avardav teada saada, kuidas keegi mingisse kirjakohta suhtub, kuidas keegi seda eksegeesib.

Piiskop Einar Soone ütles diakoniõppe ajal, et kui ta annab tervele grupile ühe kirjakoha peale jutluse kirjutada, siis tulemuseks on kümme nägemust ja võib-olla alles üheteistkümnes võib korrata kellegi mõttekäiku. Meie nägemused on inimestena nii erinevad.

Kui Nõmme Rahu kogudus, mille sajandat aastapäeva tänavu tähistati, on sinu kogudus, siis kuivõrd oleksid valmis mõnda teist kogudust teenima?

Olen hästi tänulik, et kogudus kutsus ja peapiiskop võimaldas asuda preestrina teenima kogudust, mida tunnen. On selge ja seda on kirikupea mulle ka väljendanud, et tõenäoliselt väga kaua ma Nõmmet teenima ei saa jääda. Liiga palju on ju neid kogudusi, mis on vaimulikuta.

Selline valmidus peab olema. Leian, et vaimulik ei saa elada oma kogudusest väga kaugel. Mõtlen, et tunni ajaga peaks koguduse kantseleisse jõudma, et tegevus oleks efektiivne ja et preester oleks päriselt koguduse käsutuses, kui seda kiirelt vaja on. Kui tekib midagi ootamatult, midagi, mida tuleb lahendama tõtata. Ei ole mõeldav, et pean Tallinnast näiteks Võrru jõudma. Seda kolme tundi ei peaks tekkinud olukorra lahenduse nimel ootama, see ei oleks mitte kuidagi mõistlik ega aus ei preestri ega koguduse suhtes. Kui enamik aega kulub sõidule, mitte inimeste jaoks olemas olemisele, siis kipub see raiskama ressurssi, mida saaks kasulikult rakendada.

Teine asi, et vaimulik peab oma piirkonna eluga kursis olema. Kogukonna eluga. Tallinna inimesena olen ma enam-vähem kursis ka Harjumaa eluga, aga kui küsida, mis on põletavad teemad Raplamaal või Lääne-Virumaal, siis ma jään vastuse võlgu.

Seetõttu olen tõesti tänulik, et võin neid esimesi samme preestrina astuda tuttavas keskkonnas. Mul on veel palju õppida. Loodan, et suudan siin kasvada ja olla ühel hetkel valmis uut piirkonda avastama, uut kogudust teenima.

Kui diakoniametisse asudes nägin ennast vaid Nõmmel, siis nüüdseks on areng toimunud ning ma põhimõtteliselt ei välista tulevikus teisi kogudusi. Selle valmiduseni olen pidanud kasvama. Olen mõistnud, et EELK vaimulik peab teenima EELKd.

Mis teeb vaimuliku töös rõõmu ja mis on meelekibedust valmistav?

Kogu see rõõmusõnumi kuulutamine surnud ja surnuist üles tõusnud Kristusest on vaimustav ja vaimulikuna rõõmu toov. Kurba meelt teeb see, kui leerilapsed pärast konfirmatsiooni kirikusse tagasi ei jõua. Teeb kurvaks, aga samas on rõõm teada, et nad on kirikutee selgeks saanud. Et nad oskavad tulla, kui on vaja.

Mida annab vaimulikul teha, et kirikusse jõudnud kirikusse jääksid?

Selge on see, et vaimulik ei tohi jääda mugavustsooni. Ta ei tohi millalgi leppida sellega, et inimesed ei tule kirikusse. Peab uurima põhjusi, miks nad ei tule. Vajadusel tuleb muuta kiriklikus korralduses midagi. Kogudus peab välja paistma. Peab teatud mõttes sekulaarse maailmaga sama jalga astuma. Ei tohi jääda ootama, millal maailm meie juurde jõuab, vaid peab ise maailma minema. Vaimulik võiks ka kogukonna üritustele jõuda, see on misjonitegu. Kui inimene kasvab kirikuga koos, siis on see parim ja õigeim tee, et käia oma eluteed risti kaitse ja valguse all. Kui vanemad toovad lapse kiriku juurde, siis loovad nad sellega raja, mille kohal on kaitsev kuma.

Liina Raudvassar

Marek Alveus

Sündinud 1977. aastal Tallinnas

Ristiti ja leeritati 2012. a

Asus õppima usuteaduse instituudis 2016. aastal

Diakoniks ordineeriti 10. märtsil 2019

Preestriks ordineeriti 26. mail 2022

Lisaks vaimuliku ametile töötab IT valdkonnas, on eraettevõtja

Huvialaks lugemine ja motomatkamine

Abielus Merlega, tütar Evaliisa Victoria

Autasustatud Nõmme Rahu Risti III järguga