Teadmistekuul arukast alandlikkusest

Nii mõnigi asi on uus septembrikuus. Muuhulgas muidugi õppeaasta. (Pole vast üllatus, et kristliku kooli kaplanilt septembrikuu lehte kolumni tellides kooli teemad jutuks tulevad.) 

Sel aastal jäi teadmistepäev ja õppetöö algus üldhariduskoolides nädalasse, mille teemaks kirikukalendri järgi oli enese läbikatsumine ja alandlikkus. Enam kui asjakohased teemad on mõlemad!

Esimesel septembril lugesime püha Peetruse manitsust: „Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel: hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja.

Nõndasamuti teie, nooremad, alistuge vanematele. Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“.“ (1Pt 5:1–5).

Need sõnad on püha Peetrus suunanud esmalt küll koguduse vanematele ehk preestritele, ja muudele koguduseliikmetele, ent kahtlemata on need kohased hoiakute seadmiseks ka igale kristlikule koolile uue õppeaasta algul.

Olla juhiks ja õpetajaks oma õpilastele andunult ning eeskujulikult, kehastades oma hoiakute, sõnade ja tegudega Jumala armastust – see on see ideaal, mida iga kristliku kooli töötaja peaks oma silme ees hoidma. Õpetajad ja tugipersonal ühtviisi. Nõndasamuti ka enese tundmaõppimisest võrsuvat alandlikkust Jumala ja kaasinimeste vastu. 

Alandlikkus on ju üks ütlemata oluline voorus, mida meie päevil kahjuks tihtilugu alahinnatakse. Alandlikkus on voorus, mida omandame kõige paremini ja loomulikumalt maailma ning iseennast tundma õppides. Loodetavasti ka koolihariduse omandamise käigus.

Maailmakõiksuse taustal leiab inimene end olevat kaduvväikse, nagu on väike see Maagi, millel oma suuri toimetusi toimetame. Me avastame seda, kui õpime tundma, mida teadused maailma kohta on välja uurinud. Avastame seda uuesti mõni aeg hiljem ka siis, kui hakkame aru saama, kui vähe õieti on seda, mida inimesed oma teaduste abil teada on suutnud saada ja kui palju jääb arvatavasti meie taipamisele hoopis kättesaamatuks. 

Kui inimesele on antud vaim haarata nii maailmakõiksust ja tajuda pisutki selle piiritust, ning ka hingesuurus mõistmaks oma väiksust kõige selle keskel, siis selle taipamisega kaasneb loomuldasa alandlikkus, mille üks oluline tunnus on oma piiride mõistmine. Me igaüks saame oma elus mõndagi ära teha ja keegi meist ei ole siin ilmas kohal ilmaasjata, kuid samas oleme kõik ikka ka väga väikesed ning sõltuvad Jumalast, maailmast ja üksteisest. 

On näiteks õpetlik mõelda sellele, kuidas inimese elu sõltub leivatehasest, leivatehas omakorda ilmastikust, nafta maailmaturu hindadest, poliitikute otsustest meist hoopis kaugetes maades jne. Siit järeldub ka, et meil on väga palju, mille eest on põhjust olla tänulik – tohutult palju häid asju meie elus saanuks olla hoopis olemata, vähem või hullemini, kui nad päriselt on. Mida enam me maailma ja iseennast avastame, seda vähem osutub siin leiduvat endastmõistetavaid asju. 

Taipamine sellest, kuidas me kõik oleme üksteisele vajalikud ja vastastikku sõltuvuses, suunab meid edasi ka arusaamisele sellest, kui tähtis on leida häid viise üksteisega koostööks, üksteise toetamiseks, üksteisele head olemiseks. Hea, kui leiame võimaluse õppida varemate inimeste kogemustest, selmet ise kõiki vigu läbi proovida. Teistelt õppimine aga nõuab meilt, taas, alandlikkust.

Alandlikkuse vastandiks on rumal ülbus, omal soovil harimatuks jäänud inimene, kes pole vaevunud oma piire tundma ja kes esitab seetõttu ümbritsevale maailmale rohkem või vähem kohatuid nõudmisi. Nõuab endale ei tea mida, kujutledes, et maailm on talle midagi võlgu. Selliseid inimesi on maailmas kahjuks palju, kuid ega nende elu vist üleliia õnnelik ole.

Esimene september on kalendris nimetatud teadmistepäevaks. Kinkigu Jumal armu, et ka need teadmised, mida meie kristlikes koolides omandatakse, juhivad kooliperede liikmeid suurema tarkuse, aruka alandlikkuse ja õnnelikuma elu poole.

 

 

 

 

Toomas Nigola,

kolumnist