Väärtuslikud usalduskillud

Hingehoiu lahutamatu osa on töö usaldusega. Terve selle aja (ja veel aastaid hiljemgi), mil ma hoian kellegi hinge, hoian ühtlasi selle inimese usaldust. Mure jagamist alustatakse enamasti arglikult. Inimese kehakeel on kinnine, sõnad napid ja kõhklused minu osas suured. Isegi kui ta ei saabu eelarvamustega, ei too ta sügavaid hingemuresid kandikul kohe minu ette. 

On loomulik ja täiesti arusaadav, et tõeline usaldus kasvab ajas ja kohtumiste intensiivsuses. Hingehoidjad ja terapeudid on sealjuures saanud väljaõppe, mis aitab inimestel kiiremini usaldamiseni jõuda. 

Väljaspool tööd puutun usaldamise küsimusega kokku samal moel nagu ükskõik kes meie seast. Iga päev pean tegema teadlikke ja teadvustamatuid otsuseid selle osas, kas keegi või miski on minu jaoks usaldusväärne. Ilmselt ei märka enamik meist, kui tihti me tegelikult usaldame ja oma usaldust välja anname. 

Võtame mõned elementaarsed näited: me usaldame, et ülekäigurada ületades ei jää me auto alla, ja me usaldame, et poest ostetud toit pole mürgitatud. Sellise baasusalduse maailma vastu on terved täiskasvanud inimesed üsna sarnaselt omandanud. Raskeks läheb siis, kui räägime inimestevahelisest usaldusest. Nende suhete juured ulatuvad minevikku. Inimlapse abitus esimestel eluaastatel paneb ta otseselt sõltuma kontaktist oma peamise hooldajaga. See on koht, kus usaldus ellujäämise, elu enese ja maailma vastu esmalt luuakse. 

Usaldust ehitatakse sotsiaalses kontaktis. See saab tavaliselt alguse emast ja laieneb ülejäänud pere, lasteaia, kooli ja kõigi teiste elus tekkivate kontaktide võrra. Tihti saavad kuskilt sealt alguse ka esimesed usaldamise haavad. Kui inimese elus on palju kahtlusi ja usaldamatust, leiame sealt ka palju haavu. Traumeeritud inimeste usaldushaavad on sügavad. Tihti tuleb neil teistest rohkem vaeva näha, et teadlikku usaldust kasvatada. 

Mõnikord võib raske elutaagaga inimene olla veendunud, et temas pole enam mingit usaldust inimeste, elu ega Jumala vastu. Kui keegi mulle midagi taolist väljendab, siis on mul tema üle tegelikult hea meel. Ta just usaldas mulle seda öelda. Rääkimine ei võta ära tema elus olnud reaalseid kogemusi ega muuda olematuks samavõrd reaalset tunnet selle osas, et inimesed võivad hüljata, reeta, petta või muul moel haiget teha. Ometigi saab öeldu tuua uut kvaliteeti. 

Kuigi mina ei saa tunnet ära kaotada või olematuks muuta, saan äsja mulle kingitud usalduskildu hoida erilise hoole ja tähelepanuga ning siis ei pruugi see jääda viimaseks. Hingehoidjana olen õppinud hindama ja väärtustama usalduskilde, mida mulle kingitakse. Iga killu taga on purustused, mis muudavad nad väga eriilmelisteks, aga iga üksik kild neist on väärtuslik osa inimese elust ja kogemustest. 

Tahangi üles kutsuda, et igaüks märkaks ja hoiaks neid hapraid killukesi, mida meie kätte usaldatakse. Oluline on, et me ei purustaks ega kaotaks seda, mis on niigi juba lõhutud ja laiali paisatud. Seejuures pole vahet, kes meile oma usalduse kingib ja millises rollis me tema jaoks parajasti oleme. 

Leidsin internetist mõtte: „Ükski üksindus pole üksildasem kui usaldamatus.“ Usalduse kaotamine surub meid kasvavasse üksinduse ja eraldatuse lõksu. See lahutab meid tunnetest ja kogemustest, mis võiksid anda rõõmu ja rahulolu. Hirmust valu ees sulgeme end aina rohkemate inimeste ja uute elukogemuste eest. Avastasin üsna hiljuti iseennast sellel teekonnal. Usaldamatus oli röövinud rahutunde ning tõmmanud pilgu eemale kõigelt healt ja vähegi stabiilselt. Lõpuks hakkas see mõjutama minu jumalapilti. 

Kui eluterve usaldus hakkab kaduma, on vaja sellega töötada. Mina pidin endale meelde tuletama, et on aeg sõõm usaldust sügavalt sisse hingata. See oli teadlik ja tahtlik tegutsemine. Vahel on seda vaja, et vältida usaldamatusesse uppumist. Teadlikku pilku sellele, kas meie usalduse salves on veel piisavalt varusid või tuleb otsida uusi ressursse. Hea algus on usu ja usalduse kinnitamine Jumalas. Sellele võiks järgneda vähemalt üks inimene, kellega saab ausalt rääkida kõigest, mis hingel.

Kaili Särg,

hingehoidja