Kuidas lepitada inimest ja loodust?

Iiobi raamatus küsib Jumal Iiobilt: „Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on!“ (Ii 38:4) Praegusel ajal, mil maailma mõjutavad üha enam kliimamuutused, elurikkuse kadu ja keskkonnareostus, on Jumala sõnad teravaks meeldetuletuseks, et maailm pole mitte meie, vaid Jumala loodud, ja me ei saa küündida tema tasemele. Kõik katsed seda teha saavad lõppeda vaid katastroofiga. Küll aga on inimkonnal Jumala loodud maailmas eriline roll – maad harida ja hoida (1Ms 2:15). 

Mõnes kirjakohas on inimese rolli kirjeldatud sõnaga „valitsema“, mida on erinevatel aegadel mitmeti tõlgendatud. Kas inimese valitsemine peaks väljenduma karmi ülemvõimuna, mis õigustab looduse ekspluateerimist inimese huvides? Või väljendub see valitsemine eelkõige hooles ja armastuses? Vastandina nn ülemvõimu (ingl dominion) lähenemisele on tänapäeva keskkonnateoloogias levinud nn hea majapidaja (ingl stewardship) tõlgendus, mille järgi on inimesed seatud loodu eest hoolt kandma ja loodusressursse minimaalselt, vaid oma vajaduste piires kasutama. 

Kellelt aga saaksime võtta maailma valitsemises paremat eeskuju kui Jumalalt endalt? Kui vaatame, kuidas Jumal Piiblis maailma valitsemisest kõneleb, siis leidub seal ühest küljest hoolt ja armastust, kuid teisalt ka jõudu. Iiobi raamatus tuletab Jumal meelde oma võimu suurust, kirjeldades pikalt, kuidas ta maailma lõi:

Ja kes sulges ustega mere, / kui see esile murdes emaüsast välja tuli, / kui ma panin pilved selle katteks / ja pilkase pimeduse mähkmeks, / kui ma sellele lõin korra, / panin riivid ja uksed / ning ütlesin: / „Siiani sa võid tulla, mitte edasi, / siin vaibugu su uhked lained!“? (Ii 38:8–11)

Need värsid rõhutavad inimese väiksust Jumala ja ülejäänud loodu kõrval. Kuid millisena Jumal oma võimu kujutab? Toob see võim hävingu? See on pigem loov kui hävitav võim. Ta loob uusi maastikke, lubab erinevatel eluvormidel eksisteerida. Jumal peatab mere, et saaks eksisteerida maa. Ta peatab päeva, et saaks tulla öö. Tema võim on tark ja mitmekesisust arvestav. Samuti leidub selles õrnust. 

Kui loeme Iiobi raamatut edasi, siis räägib Jumal, kuidas ta viibib koos loomade ja lindudega kogu nende elutee: „Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega, kas valvad hirvede sünnitust? Kas sa loed nende tiinuskuid ja tead aega, millal nad poegivad?“ (Ii 39:1–2) Jumal on kohal ja valvab oma loodut – tema võim väljendub ka õrnas hooles. Ma arvan, et me peaksime nägema Jumalas õrnust ja hoolt sama palju, kui näeme temas suurust ja tugevust.

Küsimus valitsemisstiilist pole aga ainus, mida meil loodusega kooskõlas elamiseks lahendada tuleb. Sellest suurem ja fundamentaalsem probleem on teatud lõhe, mis on tekkinud looduse ja inimese vahele. Läänes paigutatakse inimesed ja inimloodud keskkond tihti vastandiks looduskeskkonnale: need oleksid justkui teineteist välistavad, üks ohuks teisele. 

Inimloodud keskkonna all mõtlen kõike, mida nimetatakse kultuuriks, tehnoloogiaks, industriaalseks, tehislikuks – kõike, mida peetakse nii-öelda mittelooduseks. Ajaloos on loodus enamal ajal selgelt ohustanud inimest, mistõttu inimene on ehitanud endale maju ja linnu, kus loodusjõudude ja halva ilma eest varju saada. Piibel sisaldab palju lugusid loodusnähtuste eest varju otsivatest inimestest – ja mis kõige huvitavam, Jumal ise aitab inimestel nii mõnelgi puhul varju leida. Näiteks juhib ta rahva kõrbest linna:

Nad ekslesid kõrbes, tühjal maal, / ega leidnud teed linna, kuhu asuda. / Neil oli nälg ja janu, / nende hing nõrkes nende sees. / Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole / ja tema kiskus nad välja nende kitsikustest / ning saatis nad minema õiget teed, / et nad jõuaksid linna, kuhu asuda. (Ps 107:4–7)

Selles kirjakohas on linn positiivne paik, kuhu looduse eest varjuda. Tänapäeval on looduse ja inimese vaheline dünaamika aga selgelt pöördunud. Tehnoloogia areng võimaldab meil loodust enneolematul määral ümber kujundada. Tööstusrevolutsioonist alates on see tendents niivõrd kiirenenud, et teadlased nimetavad seda uueks geoloogiliseks ajastuks – antropotseeniks –, mida iseloomustab inimkond Maa biosfääri peamise kujundajana. Nüüd mõtleme inimkonna ohust loodusele, mitte vastupidi. 

Linn ega inimloodu pole enam positiivne varjupaik, vaid meie moraalne hinnang tehislikule keskkonnale on muutunud negatiivseks: inimloodu hävitab, kuid puutumatu loodus on „puhas“ ja väärib kaitsmist. Ma ei väida, et oleksin selle mustvalge dihhotoomiaga nõus. Inimese ülejäänud loodusega vastandamine on viinud suurema võõrandumiseni loodusest. Selle tulemusena otsime loodusega suuremat kontakti: käime looduskaunites kohtades matkamas, otsime loodusest rahu ja vastuseid vaimse tervise probleemidele. 

Siiski on see vaid ajutine läheduse otsimine – soovime naasta tagasi inimasustusse, sooja ja turvalisse kohta, mugava tehnoloogia juurde. Me kasutame loodust oma eesmärkide saavutamiseks, olgu need majanduslikud eesmärgid, milleks loodusvarasid kaevandame, või heaolulised eesmärgid, milleks metsikut loodust külastame. Piibellikku narratiivi, kus inimesed tunnevad looduse vastu tugevat kartust ja austust, esineb läänes vähem (ja maapiirkondades on seda kindlasti rohkem kui linnas). 

Kristlus annab meile aga väga hea lähtepunkti looduse ja inimese suhtest rääkimisel. „Jumala loodu“ on mõiste, mis hõlmab nii inimest kui loodust: kogu loodu on üks. Inimkonnal on loodus küll omaette roll, aga mõnes mõttes on kõigil loomadel ja taimedel oma roll, ilma milleta ökosüsteemid terviklikult ei toimiks. Jumal lõi terviku, mille detailides väljendub tohutu ilu. Kristlik mõte on kohati sellest loodu terviklikkusest kaugenenud ja eraldanud hinge kehast – rõhutanud hinge pääsemist, justkui kehaline osa meist päästetud ei saaks. 

Kuid kas Jumal tuli maa peale selleks, et päästa vaid inimhingi ja jätta ülejäänud loodu omapäi – kaduvuse orjusesse, nagu kirjutab Paulus kirjas roomlastele? Tõenäolisem on, et päästetud saab kogu loodu – „ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse“ (Rm 8:21). Ka loodus ja loomad, kogu Jumala loodud mitmekesine tervik ootab pikisilmi lunastust koos inimkonnaga. Loodu ilma metsa, mere, raba ja kõrbeta – kõigi terviklike ökosüsteemideta – on sama poolik kui loodu ilma inimeseta.

Ma usun, et Jumala loodu terviklikkuse mõistmine aitab meil lepitada vastuolusid inimloodud keskkonna ja looduskeskkonna vahel. Sest mis need inimloodud objektid tegelikult on – kõik toolid, lauad, arvutid, tänavad, hooned? See on meie loodu. Asju luues peegeldame Jumala loodut. Me oleme loodud Jumala näo järgi ja meie võime luua on selle algse loomisakti väljendus. Seetõttu pole vaja inimloodut vastandada Jumala looduga – see on vaid Jumala loodu pikendus. Ja ilu leidub neis mõlemas – nii Jumala loodus kui inimloodus.

Ma tahan lõpetada, tsiteerides oma lemmikautorit, prantsuse filosoofi ja kristlikku müstikut Simone Weil’d: „Kõiges, mis annab meile puhta ja autentse ilutunde, on Jumala kohalolu. Maailmas on justkui Jumala kehastus ja sellele viitab ilu. Ilu on eksperimentaalne tõestus, et Jumala kehastumine on võimalik.“ (Simone Weil. 2003. „Gravity and Grace“, London: Routledge, lk 150)

Laura Vilbiks