Pühapiltidel on kuulavad silmad

Ja Jeesus ütles: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!“ (Mk 4:9)

Mõne aasta eest, kui käisin kuulamas ikoonimuuseumis Orest Kormašovi loenguid ikoonide kohta, jäi paljude teiste hääde tõdemuste hulgas kumama lause: „Ikoonidel (kujutatutel) on kuulavad silmad!“ Või tsitaadid A. de Mello raamatust „Linnulaul“. Need võivad jääda teiste elu jooksul kogutud tsitaatide kuldvaramusse, kui koolis õpitud viisil lihtsalt infot hankida. Kuid kuuldule või loetule saab minna ka lähemale, nagu Jumala sõnale, mis ositi puudutab sügavamalt, ositi läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Pühapildid ei ole kahjuks enamikule meist põhihariduse osaks, pean silmas tarkust, mis moodustab vundamendi elule enesele – hingehariduse A ja O. Aastatetagune väljapanek Eesti Rahva Muuseumis ikoonilõhkumisest on ilmekas näide hingehariduse pinnapealsusest, mida on raadatud sajandeid. Pühapildid ei ole pildid – neil on kuulavad silmad!

Noid kuulavaid silmi peab oskama näha. Ja see ei käi sõrmenipsust – seepärast korratakse Piibli erinevates kohtades eitades või jaatades: kuulge, nähke! (versus: „silmad teil on, aga te ei näe …“). „Kordamine on tarkuse ema,“ öeldi vanasti, sest Kristus ise näitab selles eeskuju: korrates ja korrates üht ja sama, kas võrdumites või ilma. Koolihariduslik häälestatus on pigem uue ja uue info hankimisele, kus kvantitatiivsus (rohkem, rohkem …) määrab kogu arengu.

Pühapilt (ikoon) ei ole kahemõõtmeline pilt, nagu ka evangeeliumitekst lihtsalt lõigukesed mõnest raamatust. Kristluse lahutamatuks osaks on ka sõnasse süvenemise oskus, öeldakse kaunilt lectio divina – „taevalik lugemisviis“ – läbi nelja astme: 1) lectio (see, mis kaasaegses ühiskonnas on iseendastmõistetav, osata lugeda), 2) meditatio (sõnasse süvenemine, selle kordamine justkui „mäletsedes“), 3) oratio või illuminatio („palvelemine“ või „valgustumine“, kus sõna sees olev taevalik nektar annab esimesi elamusi kas siis „maitsmises, kuulmises, nägemises …“, mis vallandab inimeses ürgse jumal-inimlikkuse, jumalanäosuse õrnu ilminguid, kus Jumala loomisplaani kontuurid hakkavad armu mõjul hingeudu või sudu seest tasapisi avalduma), 4) contemplatio (sõnulseletamatu Jumala armu omaksvõtmine, ühtesulamine, kus kaks eraldi olevat vett ühinevad takistuste haihtumisel, meele tervendamisel).

Kuulavad silmad on kontemplatiivne tõdemus, vaadates asju, inimesi jumalikult tasandilt. See on olnud ja on paljude kristlaste jaoks elu-ideaal, mille poole pürgida. Selles saavad täitumuse ka kõik tänapäevased üllad sõnad ja õpetused, mille päritolu peitub religioonisügavuses – sallivus, armastus, õnn jms –, kuid mis pinnapealsel kasutamisel on vaid hea ja kurja müra. Et need sõnad tõelistuks, avalduks sügavamal tasandil, õpetan Oru rahvaõpistu retriitidel ja koolitustel, kuidas sügavamalt ehk ainiti kuulda teist jumalanäolist inimest ning kuis süveneda sõnasse. Loodan, et see aitab alustada teed meie olemuse ürglätetele, aitab teha esimest sammu, millele lisandub Looja üheksa …

 

 

 

 

Tauno Kibur

Tuhala koguduse õpetaja