Päev, mil rohigi ei kasva …

Mäletan juba oma varasest lapsepõlvest ütlemist, et taevaminemispüha ehk rahvakeeli suur ristipäev on nii oluline püha aastas, et sellel päeval ei kasvavat isegi rohi. Ega ma seda väidet meie liigirikkas ja õiterohkes koduaias kunagi mõõdulindiga kontrollimas ei käinud, kuid alateadlik aukartus selle päeva kohta öeldu suhtes jäi mu teadvusse ometi püsima ja püsib seal imekombel tänini.

On karta, et enamik tänaseid lapsi, aga võib-olla ka juba nende vanemad ja vanavanemadki pole ei taevaminemispühast ega selle päevaga seotud imelistest rahvapärastest uskumustest midagi kuulnud. Kipume tegema küll etteheiteid meie haridussüsteemi vajakajäämistele, kuid äkki peaksime siin kirikuna hoopis ka endale tuhka pähe raputama, eriti kui taevaminemispühal ehk aasta ühel tähtsamal õndsusloolisel kirikupühal vaid vähestes Eestimaa kirikutes ja palvemajades üldse veel jumalateenistusigi peetakse.  

Meie rahvakalendris tuntakse koguni nelja kevadist ristipäeva. Taevaminemispühale kui suurele ristipäevale eelnevad neljapäevad on vastavalt tuule-, linnu- ja leheristipäev. Viimast tuntakse mõnel pool ka heinaristipäevana. Võrreldes mõnede teiste naaberrahvastega on meie ristipäevade traditsioon olnud üsna rikas ning just ka igapäevaelu praktilise poolega tihedalt seotud.

Esileküündivam osa ristipäevade keeldudest, toimetustest ja talitustest lähtub maa kui sellise ning kõige selle peal kasvava – rohu, lillede ja puude – pühaks pidamisest. Kuna maa, millel elame ja tegutseme, on Jumala looduna püha, ei tohi me inimestena seda rikkuda, lagastada ega hävitada, vaid peame harima ja hoidma, nagu öeldakse Piibli teises loomisloos (1Ms 2:15).

Vanarahva jaoks oli selles kontekstis oluline ka maa puhkuse nõue, mis tähendas seda, et kevadistel ristipäevadel ei tohtinud teha mingeid põllutöid. Usuti, et näiteks tuuleristipäeva külvi võis rikkuda kevadine külm või ootamatult saabunud rahehoog. Samuti võisid linnud linnuristipäeval külvatud seemne juba enne selle tärkamist ära nokkida.

Taevaminemispüha ehk suure ristipäeva kohta pärineb arvukalt kirjapanekuid rangest keelust noppida sellel päeval lilli, katkuda või niita rohtu, murda või lõigata puuoksi, raiuda või vigastada puid jne. See päev pidi olema tõeline maa puhkuse ja pühaduse päev, kus keelatud oli isegi rohu peal lesimine. Vanarahva uskumust mööda ei teinud taevalinnudki endile sellel päeval pesa.

Lisaks põllutööde keelule oli taevaminemispühal ka loomade heinamaadel karjatamise keeld, sest muidu ei kasvavat seal korralikku heina, mida loomadele talvel söödaks ette anda.

Kõik need ja paljud muudki ristipäevade töökeeldude aluseks olevad erineva päritolu ja algupäraga tõekspidamised kujutavad endast huvitavat põimingut rahvapärasest loodususundist ja ristiusu õpetusest.

Vahel on küsitud, miks kasutatakse taevaminemispüha ja sellele eelnevate neljapäevade puhul ristipäeva nimetust ehk mis on Kristuse taevaminemisel tegemist ristiga. Ega otseselt ei olegi. Samas kinnitavad keeleteadlased, et sõna RIST on meie rahvakeelsesse pärimusse tulnud just sõnast KRISTUS. Jättes sellest ära nii esimese kui kaks viimast tähte, saabki KRISTUSest RIST.

Tuletagu siis igakevadine taevaminemispüha meile ning meie kaudu ka kõigile teistele maarjamaalastele meelde unustatud tõsiasja, et kuigi me oleme ristiusku, peame ennast ristirahvaks ja nimetame endid ka ristiinimesteks, on meie usu kandvaks aluseks taevasse ülendatud Kristus, kes lahkudes jättis tõotuse olla oma koguduse juures kuni maailma ajastu lõpuni.

 

 

 

 

Mihkel Kukk

Rapla koguduse õpetaja