On oluline olla märgatud

„Olla märgatud, tähendab olla armastatud“ – küllap oleme me kõik seda mõtet selle erinevates variatsioonides kuulnud. Selleks, et kedagi märgata ning seeläbi kasvõi vähekene inimest julgustada või tunnustada, polegi teab mis palju vaja teha. Vahel piisab ligimese märkamiseks tavalisest ja igapäevasest hommikusest tervitusest koos kerge ja südamliku naeratusega. Märgata kedagi, tähendab tunda siirast huvi ligimese käekäigu vastu. Märkamisest ja hoolimisest rääkimine võib tunduda isegi klišeelik, kuna oleme sellest ju nii palju kuulnud! Ometi pole aga midagi uut siin päikese all ning meil tuleb ennast pidevalt meeldetuletuse kaudu virgutada ka kõige enesestmõistetavamate käitumismustrite üle.

Töötades osalise koormusega ühes Tallinna kliinikus hingehoidjana, kuulen üsna sageli patsiente kurtmas, et täna on halb õdede-hooldajate vahetus või siis vastupidi, et täna on eriti hea päev, kuna tööl on kõige parem, professionaalsem ning teadlikum õde. Pikalt haiglavoodis lamava inimese jaoks saab kontakt teiste inimestega vahel uue tähenduse. Võiks ju arvata, et patsiendi negatiivsete kogemuste taga on alati mingi personali poolt ebaprofessionaalselt lahendatud olukord, mis on põhjustanud patsiendile valu ja kannatust. Tihti oleme aga koos patsiendiga arutledes lõpuks leidnud, et halvaks õeks või hooldajaks on patsient personali töötaja tituleerinud puhtalt sellepärast, et viimane ei naeratanud talle hommikul piisavalt, ei pärinud patsiendi käekäigu kohta ja oli üldse kuidagi tõrksa olekuga – vähemalt nii tundus see patsiendile. „Halva töötaja“ kategooriasse võis patsiendi jaoks personali töötaja kukkuda seega üsna lihtsalt. Õe või hooldaja erialased oskused võis patsiendi jaoks nullida lihtsalt see, kui hooldaja ei naeratanud piisavalt või ei küsinud, kuidas patsiendil läheb.

Haiglavoodis lamava patsiendi reaktsioon kõneleb meile vajadusest olla märgatud ja hoolitud.

Inimesel on kergem oma valu ja raskustega hakkama saada, kui tal on lähedaste inimeste toetus. Haiglas võib patsiendile saada lähedaseks ja oluliseks inimeseks just õde või hooldaja. Mõni aeg tagasi tunnistas üks haiglas pikalt viibinud patsient hingehoidjale, et kliinikus oldud aeg on tema elu parim aeg olnud. Hingehoidja imestava reaktsiooni peale selgitas patsient, et tema eest on haiglas hästi hoolitsetud, kõik naeratavad talle ja tunnevad huvi tema käekäigu vastu. Teda oli märgatud.

Tähendamissõnas rahvaste kohtust (Mt 25:31–40) kõneleb Jeesus märkamisest, kui ta näitab, et haigete külastamine ja nende vaatama tulemine võrdub tema enda ehk Jeesuse külastamisega. Ma olin haige ja te tulite mind vaatama … (Mt 25:36).

Jumal on märkaja ja hoolija. Isegi kõik meie juuksekarvad on ära loetud (Mt 10:30). Kui me vaid hetkeks peatuksime ja laseksime ennast hellitada mõttel, et meie taevane Isa küsib just käesoleval hetkel sinu ja minu käest: „Minu kallis laps, kuidas sul läheb?“ Visioon hoolivast ja märkajast Jumalast avardab meie palveelu. Kui meil on usaldus ja teadmine, et taevane Isa tunneb meie vastu huvi, siis toob see meie palve-

elule uue hingamise. Palve muutub kohustusest osaduseks, kus meil on loomulik temaga jagada oma sügavaid tundeid, muresid, läbikukkumisi ja ka võite.

Usk ja teadmine, et Jumal on meie suhtes märkav ja kuulev Jumal, väestab meid omakorda selleks, et olla märkaja ja armastaja teiste suhtes. 

Andrus Lukas

hingehoidja