Elva kogudus trotsib kitsikust

Elva kogudus on piirkonna noorim. Väike gootilik kirik on esimene iseseisvas Eesti riigis pühitsetud (1920) uus pühakoda.
Kirik pole aja jooksul linna kristlikule elule palju väärtuslikke ususündmusi ja kuulsaid haritud jumalasulaseid jätnud, kuid on pannud rohkem katsumusi ja väljakutseid koguduseliikmetele.
Väike pühakoda
Lähikonna usuelu ei alanud mõisnike abil uhke kiriku ehitamisega, vaid esialgu tegutseti pritsimeeste majas eestlaste endi ettevõtmisel. Varsti kuulutati siiski välja ka ametlik Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku kogudus ja algas kirikuhoone ehitamine sakslaste abiga. Käis I maailmasõda.
Elval polnud pikka aega päris oma õpetajat. Teenistusi pidasid asendajad mujalt, kelle hulgas oli ka väga austatud pastoreid, professoreid ja usuteadlasi. Üks suur mure on Elva koguduseliikmetel püsinud aga tänini. Peale pisikese kiriku, mis ehitatud pigem liturgilise teenistuse jaoks, muud tegutsemiseks kasutatavat ruumi pole. Samuti puudub kirikuõpetaja ametikorter (nagu ka Nõos).
Kogudus on küll ka ise väike, liikmeid peaaegu sada, kuid 1999. aastast Elva kogudust teeniv Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant Vallo Ehasalu on kogudusetöö ometi aktiivse hoidnud.
Oma maja
Kogudusel on pühapäevakool, leerikursused toimuvad kaks korda aastas ja kestavad kaks kuud. Koguduse õpetajal on perekonnaseisuametniku õigused, nii et laulatused Elva kirikus on sageli üheaegselt ka ametlikud abielu registreerimised. Koguduse näilisest väiksusest hoolimata jätkub inimesi jumalateenistustele nii pühapäevadel kui kirikupühadel küllalt.
Ruumipuudust on aidanud leevendada vastutulelik Murumuna lasteaed, kus on leitud koht lastetöö tegemiseks, ja pastor peab leeritunde ka oma korteris. Olukord pole aga enam lootusetu. Linnalt on saadud hoone kiriku läheduses ja selle aluse maa on kogudus erastanud.
Majal on seljataga pikk ajalugu. 1911. a ehitati see professori suvilaks, 1920–1940 kuulus maja aleviarst Peeter Avarsoole, kes oli ka koguduse juhatuse liige. Edasistel aastakümnetel asus hoones Elva (rajooni)haigla, kus oli ka kirurgia- ja sünnitusosakond, uue haigla valmides läks see lastesõime käsutusse. 1990ndate alguses jäi maja tühjaks.
1996. aastal hakkas kogudus diakon Teet Korstna juhtimisel maja koguduse omandisse taotlema ja projekti järgi ümberehitusi tehes renoveerima. Majal eemaldati krohv, asendati palke, katusega kaeti üks veranda. 1998. aastal pooleli jäänud ehitustööd jätkas pärast pikka kõhklemist uus vaimulik 2004. aastal.
Vabatahtlike toel
Koguduse eelarve on nii väike, et ehituseks praktiliselt raha ei jätku. Majandusliku abi eest – ilma milleta parimalgi tahtmisel üldse ei saaks – ollakse tänulikud Soome ja Saksamaa sõpradele. Kuid enamik tehtust on vabatahtlike töö ja annetuse tulemus. Suur osa talgulistest on noored, leerilapsed, mõned alles keskkooliõpilased.
Õnneks saatis kutsehariduskool oma õpilasi siia praktikale. Mõned neist on õpingute algusjärgus ja teevad ehitustöid elus esimest korda, teised on juba kogenud ja osavad. Õpilased, noored ja vabatahtlikud, kes enamasti ehitajaametit ei oma, teevad tihti väga rasket tööd.
Tööd on jätkunud naistelegi: ühe päevaga sai immutusvärviga kaetud 100 ruutmeetrit voodrilaudu ning puhtaks pühitud tubade põrandad. «Vabatahtlikud on teinud ikka tohutult rasket tööd,» kinnitab koguduse õpetaja jutu sees tunnustavalt ja murelikult.
Pastor Ehasalu loetleb tehtud töid: majal on soojustus, paigaldatud tuuletõke ja voodrilauad, lõhutud vanad ahjud. Suur töö oli vana keldriukse sulgemine ja uue raiumine läbi 35 cm paksuse müüri koos uue trepi valmistamisega.
Tööd on veel palju ning kuulujutud «koledast linna rikkuvast» kirikumajast teevad hea huumorimeelega pastori lõbusaks. Ta räägib tõestisündinud loo. Abilised riisuvad ehitusjärgu alguses hoovis sügisel lehti ning keegi linnakodanik kõnnib mööda ja turtsub pahandades: «Risustate oma inetu majaga linnapilti.»
Lähedalolev kirik
Vallo Ehasalu võtab üles teema, kui palju üldse on kriitikat tema pastoraaditööde arvel tulnud. Nii selgubki hoopis tasahäälselt alles jutuajamise lõpupoole, et puit ehituseks tuli õpetaja enda annetusena, tema metsast, tema raierahaga, aga infovaeguses «jutumoorid» olid tusased, et uue kogudusemaja ehitusest keegi huvitatud polnud ja kirikuõpetaja Elvas saamatu olevat.
Kuid on ka meeldivat suhtumist. Remonditöid tegevad inimesed ja muidu juttu puhuma tulijad on vahel uhkelt öelnud: «Mina olen selles majas sündinud, kui siin veel haigla oli.»  
Mõni raske töö on tehtud, teised ootavad oma aega ja võimalusi. Hoone plaanid on mis peas, mis planeeringus, mis arvutis – nagu näiteks kaunid värvilahendusproovid.
Küsimusele, milline on pastori unistus, vastas Ehasalu kiirelt ja kindlalt: «Soovin, et kirik oleks Elvas niisama nähtav kui raekoda. Arhitektuuriliselt see võimalik pole, aga tegevuse kaudu võiks olla. Tahaksin ka, et saaksin oma töö- ja koduvisiidid tehtud jalgsi ja rattal, vajamata autot. Ning et inimesed tunneks kirikut endale lähedal olevana.»  
Külle Kais