Mida me vaimulikena vajame?

Küllap on sellele küsimusele sama palju vastuseid, kui on meie kirikus vaimulikke. Samas jällegi tundub, et on siiski võimalik teha ka mingeid üldistusi, sest kuskilt maalt oleme üksteisega sarnased ja sarnane on ka töö, mida teeme. Millised siis võiksid olla meie peamised soovid ja vajadused?

Ilmselt üks nendest on ikkagi seotud majanduse ja sissetulekutega, kuigi võiks ju arvata, et see ei ole vaimulike puhul tähtis. Muidugi ei ole see esmatähtis, kuid oluline on see ikkagi, sest maises elus on kõigel oma hinnasilt. Selles osas on elu, sh kirikuelu viimaste kümnendite jooksul palju muutunud. Mäletan, et alustasin oma teenimist üheksakümnendate alguses, kui rahateemad ei mänginud sellist rolli nagu praegu ning reaalsus on see, et paljude koguduste rahalised võimalused olid toona isegi paremad kui nüüd.

Paljud vaimulikud arvatavasti sooviksid teha senisest enam just vaimulikku tööd, et see viisil või teisel tooks leiva lauale ning sellisena toetaks meie peamise kutsumuse täitmise võimalust. Tahaksime kindlasti näha jumalateenistustel paremat osavõttu. Näeksime hea meelega, et neid, kes soovivad kiriklikke talitusi, oleks rohkem. Küllap on üks meie palvetest, et Issand kingiks meile samuti senisest enam kaastöölisi, kellega koos kanda nii teenimise rõõmu kui päevapalavat ning kellega käia ühiselt Kristuse teed. Vajame just nimelt kaastöölisi, kes ei oleks ainult oma ala professionaalid, vaid õed-vennad Kristuses, samasugused teelised Jumala linna poole, nagu seda on vaimulikkond.

Paljude soovid ja palved, rõõmud ja raskused on seotud meile kõige lähemate inimestega, meie pereliikmete ja sõpradega. Kindlasti on siinkohal valdavalt tegu rõõmu ja õnnistusega, sest just nemad on vaimulike tagala, meie eest palvetajad ja meie toetajad. Ent raskused on küllap seotud eelkõige meie endiga. Pean silmas, et ootame sageli armastust, tuge ja mõistmist, kuid samas oleme aeg-ajalt ikkagi need, kellel prioriteetide nimistus ei ole Jumalale järgnemas perekond ja lähedased, vaid just seesama töö, töö ja veel kord töö. Tegu on omamoodi paradoksiga, et just need kirikud, kes räägivad kõige enam usust ja armust, on need, kes praktikas loodavad saavutada õndsust ja õnne ikkagi oma tegudest ja saavutustest.

Võib olla, et nii mõnigi ootab, et võiks tulla võimalikult pea selline riigivalitsus, kes suudaks jääda lubaduste juurde, mida on antud, või kui otsused on rasked, siis seda arusaadavalt rahvale edastada. Kindlasti ei ole siin tegu mingite subjektiivsete meeldivuste või mittemeeldivustega, vaid sellega, et vaimulikena me lihtsalt näeme nii oma kogudustes kui inimestega suheldes, kuhu meid tänase valitsuse otsused on viinud ja viimas. Loomulikult ei saa oodata imesid, kuid see, et meie juhid kuulaksid oma rahvast ja seda rahvast teenivat kirikut, ei tohiks olla väga palju tahetud.

Ent üks vajadus, mida võin kinnitada nii enda kogemusest kui oma ametivendade-õdedega räägitust, on vajadus hingehoidja, pihiisa, vaimuliku juhendaja või staaretsi järele, kui kasutada õigeusu terminoloogiat. Loomulikult on hea, kui suudame arendada ja rakendada tööjuhendamist ja mentorlust, aga vajame ka kedagi sellist, kelle kohta võiks omaaegse ülempreestri isa Vladimiri sõdadega öelda, et „temal oli minu hingega asja“. See ei saa sündida kuidagi käsu korras, kuid kui me tunneme ise sügavat vajadust oma vaimuliku isa või ema ning vaimuliku juhendamise järele, siis Issand seda meile ka kingib. Kellel meist on armu omada sellist teekaaslast, kelle ees võime ennast avada ning kellega koos saame otsida Jumala teed ja paluda Püha Vaimu juhatust, see teab, millest ma räägin.

Ove Sander

assessor