Kristuse tunnistajad

Kord küsis Jeesus oma jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” Jüngrid olid kuulnud inimesi rääkivat Ristija Johannesest või mõnest varasemast suurest prohvetist. Jeesus küsib neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Siimon Peetrus vastab: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” Seepeale ütleb Jeesus talle: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas.” (Mt 16:13–17)

Alates sellest ajast, kui Jeesus rajab oma koguduse, teeb ta seda apostlite tunnistuse alusel, aga see ei ole olnud ega ole inimeste, vaid Jumala enda töö, kes on meid kutsunud oma kaastöölistena kuulutama evangeeliumi kogu loodule. Küllap nõustub sellega enamik kristlaskonnast, aga kuidas seda kuulutust tõlkida apostlite õpetusest võõrdunud ühiskonnale arusaadavasse keelde ning millised on selleks vajalikud vahendid ja valikud, sellele ei ole alati kerge üheseid vastuseid leida.

Kui ühiskonnas toimuvad arutelud inimest isiklikult puudutavate või maailmavaateliste teemade üle, on alati küsimus, kas seda on võimalik teha erinevaid arvamusi kuulava hoiakuga nii, et vastandlikud arvajad ei lõhestaks ühiskonda, nagu on juhtunud mitmetes riikides. Kas ka  kirik peaks ühiskonnas kõneainet pakkuvatel teemadel arutlema või on ajaloo jooksul kõikides küsimustes juba selgus saavutatud?

Kirikus on läbi ajaloo peetud tuliseid debatte väga erinevatel teemadel. Neis on saavutatud üksmeel, aga on jäädud ka eriarvamustele. Kirikus ja ühiskonnas peame küll inimesi ja nende arvamust kuulama, aga see ei saa muuta apostlitele ja piiskoppidele ilmutatud tõde elavast Jumalast ja tema muutumatust Sõnast, kes on kõige elu allikas.

Alanud aastal arutletakse kirikus sedavõrd olulisel teemal, nagu seda on elu algus ja pühadus. Me tunnistame, et iga inimese elu, kaasa arvatud veel sündimata elu, on kingitus Jumala käest. Kristus on tulnud selleks, et meil oleks elu ja seda ülirohkesti (Jh 10:10b). See elu jaatav ja pooldav hoiak on saatnud kristlikku kirikut läbi aegade ja kujundanud kristlaste suhtumist erinevatesse küsimustesse, mis seda teemat puudutavad.

Nüüdisaeg paneb kristlaskonna ette nii seniseid valusaid küsimusi abordist kui ka täiesti uusi küsimusi kehavälisest viljastamisest surrogaatemaduseni, mis põhjustavad arutelu ja vaidlusi nii kirikus kui ka laiemalt ühiskonnas. Tihti põrkuvad nende teemade puhul erinevad arusaamad ning veendumused.

Meie usk kohustab meid küsima elu pühaduse, selle hoidmise ja kaitsmise järele. Need sõnumid on vajalikud ka laiemas ühiskondlikus debatis nende teemade üle. Kiriku ülesanne on evangeeliumi kuulutamine kõigile inimestele. Evangeelium on sõnum, mis annab inimese elule mõtte, suuna ja tähenduse.

Meie ajastu mured nagu ärev julgeolekuolukord, perekonna mõiste hägustumine, haprad püsisuhted, suutmatus hankida endale eluaset ja tasuvat tööd on mõjutanud noorte soovi saada lapsevanemateks ja asuda elama väljaspool suuremaid linnu. Näiteks Saaremaale tähendab see alanud aastal ilmselt kolme maakooli sulgemist. Need on aga alles rahvastikukriisi ühed esimesed viljad.

Selles olukorras peame endalt kristlastena küsima, kuidas ja mil viisil saab kirik kaitsta elu ja toetada inimesi, kes seisavad silmitsi raskete küsimustega seoses elu algusega. Meie vastutus Jumala ees, kes on meid kutsunud selle maa ja rahva keskelt, peaks panema meid igas eluvaldkonnas küsima, mida saaksime oma isiklikus elus ja kutsumuses kujunenud olukorras teha ja millised võiksid olla praktilised ja toimivad abinõud.

Inimeste arvamused ja arutelud täidavad nii igapäevaseid uudiseid, ajalehti kui eetriaega. See, kes annab elu ja seda kasvatab, on Issand, kes ütleb: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.” (Jh 15:5)

Ühele möödunud vaimulike  konverentsil osalejale avaldas muljet ühe vestlusgrupi juhi valik mitte käsitleda nende suure mahu ja piiratud aja raames vestluse alusmaterjali, vaid anda oma isiklik tunnistus oma usust ja pühakirja autoriteedist. Ärgem siis häbenegem anda head tunnistust oma sõnade ja tegudega inimeste ees nii avalikes aruteludes kui isiklikes vestlustes.

Anti Toplaan

piiskop