Igavesti uuenev aasta

Jõulude ja uue aasta vahel on aega üle lugeda vanu raamatuid, seekord jäi näppu Tuula Karjalaineni raamat „Tove Jansson. Tee tööd ja armasta“. On teada, et muumide loojal Tove Janssonil (1914–2001) polnud religiooniga erilist lähedust, samas ei saa tema usku ka alahinnata, näiteks on ta suutnud luua Teuva kirikusse suurepärase altarimaali, kasutades Matteuse evangeeliumi loost tuntud lugu kümnest neitsist (Mt 25:1–13). Ka raamatu viimased read olid usulised:

„Tove kohtus mingil põhjusel pastoriga, kes kirjaniku tõsisest haigusest ajendatuna küsis, et „kas olete mõelnud ka igavikulistele asjadele?“. Ja sai Tovelt vastuse: „Jah. Ootan seda uudishimuga – ja loodan, et mind võtab vastu rõõmus üllatus.““

Tove Janssoni lootus rõõmsale üllatusele teispoolsuses on saanud tuge ka inimestelt, kellele religioon on kõige olulisem inspiratsiooni- ja mõtteallikas. Vahendan järgnevalt meie oma katoliikliku esseisti Fanny de Siversi mõtet (1920–2011), kes on surmajärgsuse üle palju kirjutanud. De Sivers räägib natside koonduslaagris surnuks näljutatud Maximilian Kolbest (1894–1941), kes kaasvange kaitses ja lohutas:

„Maximilian Kolbe on veendunud, et „pärast surma alles oleme aktiivsed“. Ja ometi oli see poola frantsisklane juba eluajal ülimalt agar ja teokas. Ta kirjutas artikleid, organiseeris trükikodasid, tegi mitmesugust misjonitööd. Nüüd ta siis teeb veelgi rohkem, kuigi meie ajakirjandus ei pääse teda jälgima ega fotograafid pildistama.“   

Järgneva üldistav väide on omajagu spekulatiivne ja pärineb judaismist. Nii oli hassidi juutidel arusaam, et kes siin maailmas laulab ja on rõõmus, on seda ka teispoolsuses. Tõsine inimene saab teispoolsusesse küll sisse, kuid on ka seal tõsine. Mulle näibki, et harmoonilise usu juurde käib avatus uutele ja vahvatele ideedele selles maailmas, ning siis on inimene rõõmsateks üllatusteks täiel määral valmis ka pärast surma.

Aastatetaguses intervjuus Eesti Päevalehele vastas füüsik Enn Kasak (snd 1954) küsimusele, kas ta on Jumala ja teaduse ühendamisega hakkama saanud, järgmiselt: „Jumal ja teadus ei ole ühendatavad sel viisil nagu liiv veeklaasis. Kui segaja käsi väsib, vajub liiv põhja.“ Uuele avatud usu viljelemine nõuab vaimset pingutust ehk siis piltlikult öeldes käsi ei tohi väsida segamast liiva, luues uusi ja huvitavaid seoseid erinevate seisukohtade vahel või tehes ühiskonnale uuenduslikke ettepanekuid.

Toon näite, kus ma sellist usku kohtasin. Käisin pühade ajal vaatamas uut Eesti filmi „Nähtamatu võitlus“, absurdivõtmes tehtud film sellest, kuidas Nõukogude ajal õigeusu kloostris viljeletakse võitluskunste. Filmi looja Rainer Sarnet on päris palju inspiratsiooni saanud ka eesti keeles ilmunud arhimandriit Tihhoni (Ševkunovi) raamatust „Mittepühad pühakud ja teised jutustused”. Mitmed munkade ja vaimulike nimed nagu  Rafael ja Nafanail, kihutamised Zaporožetsiga, võitluskunstid ja isegi mõned detailid nagu katkine lüliti on seal raamatus olemas ja on üle võetud filmi, kuid sellele on antud uus vorm.

Vähemalt mulle tundus, et autor hakkas alles filmi tegemise käigus tajuma õigeusu sügavust ja rikkust ja see traditsioon hakkas elama oma elu. Aga kuna autor oli uutele ideedele avatud, tulid isegi õigeusu pealispinnaga mängides filmis mõned kohad välja päris priimad: huumor koos usulise tarkusega.

Uus võib olla ka ununema kippuv vana. Vilja Kiisleri poolt juhitud vana-aasta lõpusaates olid külalisteks õppejõud ja poliitik Marju Lauristin ning vaimulik Annika Laats. Nad sõnastasid nappide sõnadega, kuid veenvalt põhimõtte uueks aastaks: „Võimendagem head!“ ja hea on midagi, mis on alati uus!

Johannese evangeeliumi lõpupoole (16:12–13) ütleb Jeesus jüngritele: „Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju.“ Olgem valmis neid uusi  asju vastu võtma!

Toomas Jürgenstein

kolumnist