Säilitades ja austades elu

EELK ja Vabariigi Valitsuse sotsiaalkomisjoni juht Avo Üprus imestab, miks piiratakse rahva juurdekasvu riigieelarveliste vahenditega, ja küsib, kas selles otsuses pole vastuolu, kui samal ajal on prioriteediks kuulutatud lastega perede toetamine.
9. mail 2006 pöördus Eesti Kirikute Nõukogu vabariigi valitsuse poole avaldusega, milles tunnustati tollase rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo poolt väljatoodud seisukohta, et igakülgselt läbikaalutud otsustusprotsessi toetav ja sündimata lapse õigusi käsitlev nõustamine abordieelses situatsioonis võib olla üks lahendusi eestlaste püsimajäämisele.
Rahvastikuministri avaldust käsitleti abortide vähendamisena: sisuliselt tähendab see eluõiguse garanteerimist paljudele veel sündimata eestimaalastele.
Abort on tapmine
Regionaalminister Siim Kiisleri haldusala vahenditest toetatakse jätkuvalt SA Väärtustades Elu tegevust. Käesoleva aasta 10. jaanuaril allkirjastas aga Rummo erakonnakaaslane sotsiaalminister Maret Maripuu määruse abordiraha eraldamiseks haigekassale.
Võib siis seda sammu tõlgendada vastupidisena ehk rahva elujõulisuse vähendamise ning eluõiguse kui põhiõiguse devalveerimisena? Loodetavasti suudavad erakonnakaaslased emantsipeerunud naispoliitiku selles ohtlikus kurvis peatada.
EELK sotsiaalne sõnum nimetatud küsimuses on järgmine: «Pere planeerimine algab teadliku ja vastutustundliku isiksuse kasvatamisest. Seksuaalõpetusele peab eelnema õpetus elu pühadusest, armastusest, usaldusest, truudusest ja vastutusest, millele rajanevad intiimsuhted. Abielueelne teavitamine peab aitama langetada õigeid otsuseid partneri valikul. Iga lapse sünd peab olema oodatud. On vaja luua tingimused, et laps võiks sündida vaimselt ja füüsiliselt tervena. Abort (välja arvatud meditsiinilistel näidustustel) on tapmine, seega lubamatu ja tuleb keelustada.» («Kiriku sotsiaalne sõnum», Tallinn 2005)
Vastuolu valitsuse tegevuses
Ligi 8000 sündimata last läinud aastal on meie jaoks igavesti kaotatud. See on umbes 30 klassitäit lapsi. Ma ei taha kujutleda neid suremas sõjakoledustes. Veel vähem rahuaja vaikuses.
Kümne aastaga on jäänud sündimata ligi ülikoolilinna Tartu jagu elanikke. Ja me kuuleme ametlikku retoorikat sellest, et iga laps on väikerahvale oluline. Tule taevas appi – milles see olulisus väljendub? Kas tõesti abordi lülitamises tervishoiuteenuste nimekirja?
Ühelt poolt me anname riigieelarvelistest vahenditest emadele toetust väikelapse kasvatamiseks ja teiselt poolt eraldame raha rahva juurdekasvu piiramiseks. Milline siis on meie riigi suundumus? Rahva juurdekasvu piiramises riigieelarveliste vahenditega?
Läinud nädalal üldsust raputanud teade jõhkrast nelikmõrvast Kohtla-Järvel andis sõnumi inimsüdame vastuolulisusest, elu haprusest. Erilise tähelepanu pälvis halastamatult ja küüniliselt tapetud laps.
Inimelu on püha
Paratamatult mõtled pühakirjale: inimese mõtlemised on olnud kurjad ta algusest peale. Aga mõtled ka, et ei tea, mitu lapseelu hävitati sünnieelselt: jagades aastase abortide arvu, mis on ligi 8000, päevade arvuga, saame umbes 20 elu päevas. Ma usun, et neist enamikku oleks saanud säästa. Hoida ja armastada.
Noor isa Priit Sibul (Põlva maavanem – toim.) teatab, et tema ideaal on abordivaba ühiskond, ning satub Neti-kommentaatorite sõimu alla. Kas ei ole see kummaline, et mitte öelda kummastav? Loomulikult on reaalne elu keerulisem kui mustvalged käsitlused, aga põhimõtteline hoiak elu edendamise ja pühaduste kaitsel võiks ka 21. sajandil taas ausse tõusta. Tehkem selleks midagi!
Eesti Kirikute Nõukogu on oma bioeetilistes seisukohtades (läkitus 2006. a) kindel, et inimelu on püha selle algusest lõpuni ning vajab ja väärib igakülgset kaitset juba eostumise hetkest. Kas see tähendab, et kirikute nõukogu pöördub vabariigi valitsuse poole järjekordse avaldusega, milles taunitakse sotsiaalministri tegevust ning tunnustatakse õiguskantsler Indrek Tederi initsiatiivi?

Avo Üprus,
EELK ja Vabariigi Valitsuse sotsiaalkomisjoni juht