Kõnelus kõndimise kõrval

Mõtlen Sind jõuluõhtul Kassari kirikusse,
kes Sa ühel suvel sealt läbi astusid. Miks ma mõtlen Su sinna, ei tea.
Võib-olla seepärast, et Sul olid teistmoodi silmad. Selleks ajaks, kui
Kassarisse jõuame, hakkab juba pimedaks minema. Eestimaa talvel on napid
päevad.

Mis Sa arvad, kui läheme ja paneme kohe
küünlad surnuaeda ära? Küünlad palvetavad meie eest – oleme siis siin või
teises ilmas. Lapsed, kallid, siin tuleb tasa käia. Aga haudu on palju.
Küünlasüütajaid jääb aastatega üha vähemaks, hauakääpaid tuleb juurde. Ja iga
ainumas kord teeb see valu.

Näe, see katkise ristiga haud on
vanavanavanaisa Thomas Alofi oma. Siin on tädi Elna, siin tädi Helju ja onu
Uno, siin on onu Raul, siin Lõuka-tädi ja -onu, siin Leesmaa-ema ja -isa, siin
papa ja mamma ja Märt. Sellest sügisest Riho ka.

Oot …

Küll ma leian selle rätiku … Kohe-kohe
pühin silmad ära. Kohe … Palun vaata, et see küünal ka põlema jääks.

Tead, ma tegelikult üldse ei talu pühasid.
Just sellepärast, et ma ei tule endaga siis toime. Jaa, ma tean, et hauad
ütlevad elavatele, et elage oma elu inimestele enda kõrval, märgake üksteist ja
usaldage äratundmisi. Ütlevad sedagi, et on imeline jõuluöö, aga …

Üks neist, keda läbi elu olen armastanud,
ütles kord, et kui me kedagi armastame, ei unusta me teda ilmaski. Me lepime
küll kaotusega, me võime sellest isegi midagi õppida, kuid me oleme selle läbi
täielikult muutunud ja kogu meie elu on saanud teistsuguseks. Aastate
möödudeski võime igatseda teda täpselt samamoodi ja sama palju kui päeval, mil
ta meilt võeti. Jutt Jumala tahtest teeb siis nii haiget, et palvetamine tundub
üle jõu käivalt raske.

Kõik inimesed, olulised ja armsad, kes siia
täna ei mahu, tunduvad nii kaugel ja igatsus nende järele … Jaa, muidugi ma
palvetan, et neil oleks korras ja hästi. Ja et nende südames oleks rahu. Mis Sa
arvad, kas on? Enamasti ei ole ju, kui just Tema seal ülal … Sellepärast ma ei
talugi pühasid. Aga püüan, vapralt.

Las ma olen nüüd natuke aega vaikselt.
Seisan siin. Mine vaata, sealt kirikuaiast edasi on meri, mida Sa oled alati
metsa tagant ikka näha tahtnud … Mõtlengi, nagu ta oleks osa Sinust ja Sina
temast ka. Seepärast need põlenud küünlajupid seal rannal…

Coelho kirjutab umbes nii. Pangem tähele,
mida laps meie südames räägib. Ärgem tundkem tema pärast häbi. Ärgem laskem tal
hirmu tunda, sest ta on üksi ja teda ei kuulata peaaegu kunagi.

Laskem sel lapsel meie elu ohjad mõnikord
enda kätte võtta. Laps teab, et kõik päevad on isemoodi.

Laskem tal jälle tunda, et teda
armastatakse. Olgem selle lapse meele järele – isegi kui see tähendab, et tuleb
käituda teistmoodi, kui oleme harjunud, ja isegi, kui see teiste meelest tobe
tundub. Inimlik tarkus on Jumala silmis hullus.

Hea küll. Lähme pealegi kirikusse ja aitame
Hiljal lühtri küünlad põlema panna. Ta on selle pühakoja hea ingel, kes siin
kogu aeg toimetab. Eestimaal ei ole teist sellist töötavat kirikut Ruhnu kiriku
kõrval, kus puuduks elekter. Õnneks. See teebki jõuluõhtu siin selliseks nagu
PÄRIS.

Muidugi on pime lugeda ja silm ei seleta,
mis noodireal või kus … Näe, harmooniumi viisime Käina, sest ta ei kannatanud
niiskust välja. Nüüd on see patareidega pill. Ju ta peab aitama.

Oh, need lühtri küünlad kipuvad ikka
tilkuma. Säti, palun, seda vasakpoolset seal natuke veel. Ei tea, kuidas nad
küll vanasti said?Varsti tuleb õpetaja. Tal on Kassari teenistus kolmas.
Viiest.

Siia ettepoole võiks istuda, sest täna
tulevad kõik kohad täis ja mõned seisavad ka. Tagant siis hästi ei näe. Aga
Jumala inimeseks-saamise lugu kuuleb kindlasti. Nagu iga kord. Nii läheb
tasapisi raskus meelest. Ja siis ei teagi rohkem tahta. Vist.

Kadri Pulk