Jumal tänatud! Meenutusi noortefestivalilt «Järgmine peatus» Kambjas

Oli 13. augusti keskpäev, kui jõudsin oma hoolega valitud pagasiga (mida on ikka ja alati natuke liiga palju) Kambja lasteaia värava taha. Lahkelt juhatati mind magamisruumi, s.o lasteaia saali. Seal oli kõik vajalik olemas – seinad, katus ja põrand. Mida enamat olekski lihtsale inimesele vaja! Sellest tühjast saalist sai minu ja mitme teise abilise ehk «sipelgate» eluase järgnevaks nädalaks.
Kambja tervitas meid pisut hallivõitu vihmaeelse vaikusega. Mõte, et nelja päeva pärast sagib siin ringi umbes pool tuhat inimest, tundus kuidagi kohatuna. Näis, otsekui oleks terve Kambja alevik jäetud vaid noortefestivali ette valmistavate sipelgate päralt – pisut väsinud moega lasteaed, noortemaja, värskelt valminud uhke koolimaja ja põneva arhitektuuriga ilus Kambja kirik oleksid justkui talveunes (või lihtsalt sügise ootel tukastanud). Ometi, vaadates siia-sinna paigaldamisootuses kuhjatud toole, laudu, pabereid, kaste, silte, kangaid, seljakotte, oli kõikjal tunda pisukest ärkamisärevust. Miski võttis justkui hoogu, et alata.
Väsimatutel sipelgatel kiired päevad
Esimesed usinad sipelgad ja korraldajad olid saabunud juba eelmisel päeval, sest abiväe vastuvõtmiseks on ju vaja eelabiväge. Iseenesest ei teki midagi ning kui tahes kaunid ja suurejoonelised plaanid ka poleks, ei saa need teoks, kui me ei astu selleks ühtegi sammu. Nüüd ei olnud enam sammumisest juttu, meil tuli jooksu pista.
Hooned vajasid kaunistamist, puhastamist, paberid vajasid täitmist, sildid värvimist, aiad ehitamist. Vaid paar-kolmkümmend kätepaari pidi mõne päevaga seadma Kambja nii valmis, et 700 elanikuga küla suudaks majutada-sööta-meelelahutada veel teist sama palju noori. See oli vähemalt meie lootus ja palvesoov.
Jumal oli meiega ja kuigi ta kastis Kambjat ettevalmistuste ajal üsna ohtralt, võisime siiski õnnelikena jälgida, kuidas umbes 30 noorele jätkus töid, nii väikseid kui suuri, leidus igale vanusele ja igale oskustasemele. Armastusega lõigati punasest paberist välja 500 südant, leiti kirjakohad piiblist ja kirjutati need südametele – sellest sai alguse armastuse puu, mis hiljem kirikus silma ja südant rõõmustas.
Hoolega maaliti ja meisterdati kümneid silte, et tulijad teaksid, kes, kuhu, mida, kuidas. Festivali ajal oli tore vaadata, kuidas maantee ääres seisis silt kirjaga «Jumal tänatud!». Usun, et ka juhuslikud möödasõitjad võisid seda nähes heita pilgu ülespoole ja leida põhjusi olla tänulik. Nõnda võib teeviit olla hea sõnumi kandjaks.
Tublid sipelgad seadsid üles meetrite kaupa traataedu, et festivalile tulnud võiksid end turvaliselt tunda, ning kaunistasid kõik ruumid. Samuti oli meil tänuväärne toidumeeskond, kes ei lasknud nälga tunda. Igaüks andis oma parima. Mõne päevaga sai Kambja alevik hoopis teistmoodi ilme ja et sipelgaid tuli päev-päevalt üha juurde, tundus, otsekui oleks Kambjas korraga kevad saabunud.
Kuid noortefestivali ette valmistades võis kogeda, et iga hetk on omamoodi ime – näha, kuidas kõledast kolikambrist saab õdus vaikusetuba patjade ja küünaldega, kuidas kerkib muruplatsile suur ja uhke lava, kuidas lihtsast kooliaulast saab õdus kohvik. Ja seda kõike vaid mõne päevaga! Kuigi väsinud, võisime kõik mitmel hetkel õndsalt ohata – oleme osaks armastusega loodud ja täide läinud imest. Festival võis alata. Jumal tänatud!
Noortepäevad said festivali mõõtme
Viimased viis aastat on noortefestival «Järgmine peatus» toimunud Pilistveres, mis on mõne agarama noore jaoks saanud omamoodi teiseks koduks. Kuna Kambjas on festivali korraldamiseks rohkemgi võimalusi, said sellel aastal esimest korda teoks paralleelprogrammid ehk siis noored said valida, mida nad parasjagu kuulata-kogeda tahavad. Kõik uus on alguses pisut pelutav, ent tagasi vaadates võib öelda, et seekordsed noortepäevad väärisid festivali nime ja paralleelprogramm õigustas end igati.
Noorte vastuvõtt algas pühapäeval, 17. augustil juba hommikul. Esialgu võis Kambjas liikumas näha siiski vaid sipelgaid ja peaasjalikult koos nendega toimus hommikune jumalateenistus. Üsna pea hakkasid aga kogunema noored, kelle hulk kasvas õhtuks paari-kolmesajani.
Kambjasse tuli festivalile kokku ligi pool tuhat inimest. Esimese päeva teema oli USK ning see sisendas korraldajatele ja sipelgatele lootust, et tulemas on kolm erilist päeva. Ja saabuvate noorte nägudelt oli näha, et nemadki on seda meelt.
Päeva edenedes sai festivalgi hoogu juurde. Esimesel päeval nagu ka ülejäänud päevadel toimusid kõikjal Kambjas piiblitunnid, kirik oli hommikust õhtuni avatud kõikidele palvetajatele, noortemajas oli eraldi programm lastele, kelle puudust festivali ajal ei olnud.
Kohvikus toimusid erinevad loengud ning esimesel päeval esinesid seal Soome bänd Mooseksen Parta (Moosese habe) ja kollektiiv Krõpsudega Ketsid, väikeses surnuaiakabelis said soovijad osa katoliiklikest tunnipalvustest gregooriuse lauludega, kooli ees laval kõlas peaaegu kogu päeva muusika erinevatelt esinejatelt, näiteks astus seal päeval üles ansambel Holographic. Samuti tulid noori esimesel päeval tervitama EELK peapiiskop Andres Põder ja Kambja vallavanem Ivar Tedrema.
Esimese päeva õhtul, siis, kui enamik noori on kõige aktiivsemad, esinesid laval eesti noorte kristlaste ansambel Flammo ja Claas P. Jambor Saksamaalt. Selleks ei pidanud välja lava juurde minemagi, et kuulda, kuidas noored lava ääres festivali naudivad.
Claas P. Jambor rõõmustas noori muusikaga ka kaunil õhtupalvusel ning Meelis Holsting luges vahele väikseid mõtlemapanevaid lugusid. Soovijad said jääda pärast hingeülendavat palvust kirikusse kuulama Kolkja vanausuliste lastekoori. Kohvikus aga esines samal ajal Andres Jäätma. Päris unetud võisid aga osa saada öökinost, kus näidati filmi «Laulev revolutsioon».
Mõõdeti noori, peeti laata ja kuulati head muusikat
Järgmise päeva, 18. augusti teemaks oli LOOTUS. Lootusrikkalt alustati päeva hommikuvõimlemise ning palvusega kooli staadionil. Hiljem said soovijad seal palli taguda ja muid sportlikke ettevõtmisi harrastada. Kohvik pakkus sel päeval mitut põnevat kontserti: päeval esinesid Viru Gospelkoor Tuuliki Jürjo juhatusel, ansambel Papp ja Pastor (ehk siis Jaan J. Leppik ja Urmas Nagel) ning keskööl noortebänd CaSaKaMa.
Loomulikult toimus esmaspäeval ka kirikunoorte mõõtmine ehk siis kõik saabunud seadsid end kätest kinni hoides tee äärde rivisse. Rivi venitati nii pikaks, kui sõrmed ulatusid, ja mõõdeti selle pikkus ära. Sel aastal oli noori 400 meetrit, kuid kuna rivisse jõudis vaid umbes 270 noort, võib arvata, et tegelikult oleksid kõik festivalile tulnud noored suutnud vabalt ka pool kilomeetrit katta.
Lootusepäeva üheks tipphetkeks oli muidugi juba traditsiooniks saanud Vembu-Tembu turg. Turul võivad kõik soovijad pakkuda mõnd teenust või esemeid müügiks ja saadud raha läheb heategevusele. Seekord koguti raha Kodijärve hooldekodule ja turul pakutav oli väga mitmekesine. Üheks populaarsemaks atraktsiooniks osutus Soome kristliku tsikliklubi Gospel Riders pakutud võimalus sõita koos nendega tsiklitel.
Pole vaja öeldagi, et turu toimumise ajal ei saanud ükski tsikkel puhkust. Loomulikult olid igati hinnas erinevad massaažid, samuti pakkus silma- ja kõrvarõõmu Norheimide pereansambel Norrast, kes esitas soovijaile norra lastelaule. Kõige enam tõid turul sisse aga hoopis lapsed, kes kogusid isetehtud vildist võtmehoidjate ja postkaartidega üle 1000 krooni. Kokku saadi Vembu-Tembu turul 5843 krooni.
Tavaks on saanud seegi, et teatud rahasumma kogunemisel pakub korraldusmeeskond rahvale ekstra etendusi, mis sageli on äärmiselt naljakad (mul ei lähe siiamaani meelest õhtujuhi Ranno Seppeli nägu, kui ta Pilistveres Vembu-Tembu turu ajal tooreid vihmausse sõi!).
Seekord näiteks loositi 500 krooni täitumise puhul rahva seas välja Claas P. Jambori plaat, 1500 krooni täitudes esines rahvale Kristjan Luhamets – mees nagu orkester, ja lõpuks 5000 krooni täitumise puhul koguti kokku terve korraldusmeeskond ja sipelgad (neid saadi kokku ikka paar-kolmkümmend) ning pressiti kõik see seltskond Laste- ja Noorsootöö Ühenduse punasesse minibussi.
Pärast turgu oli lava taas muusikaliste etteastete päralt. Kõigepealt võisid noored kaasa elada Soome bändidele Mooseksen Parta ja Gospel Riders, õhtul rõõmustasid kõrva  teada-tuntud Crux ja Sarah Kelly USAst. Kirikus teenis aga õhtupalvusel Birgit Õigemeel. Õhtu lõpetas pidulik ilutulestik.
Teenida koos Jumalat
Viimaks koitis ARMASTUSE päev. Kõige rohkem armastust nõudis ilmselt hommik, sest kuigi kaks esimest festivalipäeva olid möödunud mõnusas suvekuumuses, tõi viimane hommik kaasa korraliku paduvihma. Siiski leidus kümmekond vaprat, kes end jalgpalliväljakule võimlema sättisid ning seejärel räästa all seistes palvetasid.
Sel päeval võis taas osa saada huvitavatest esinemistest. Laval oli noorteansambel Trepikoda ning kohvikus said kokku kaks väga omapärast muusikalist kollektiivi – Papibänd ja Papilastebänd. See oli ilmselt üllatuseks, et tavaliselt vaoshoitud ja reserveerituna tunduvad luteri vaimulikud laval niisugust mürtsu suudavad teha.
Igaüks oli publiku ette toonud oma muusikalised anded ja neid polnud vähe. Peaaegu iga vaimulik mängis mõnda pilli ja lisaks olid nad kaasa toonud oma lapsed, kes vanematelt samuti muusikalise pisiku olid saanud. Hiljem meenutades peeti just seda vaimulikku muusikalist kooslust üheks festivali meeldejäävamaks hetkeks.
Vaimulikest kõneldes oli seekordne festival oikumeeniline ja seda võis tõesti igal sammul kogeda. Kohal oli 33 vaimulikku, neist 23 luteri kirikust. Eriti ilmne oli oikumeenia just lõpupalvusel, kus olid koos episkopaalkiriku, apostliku õigeusu kiriku, vabakoguduse, baptisti kiriku, nelipühi kiriku, adventkiriku ja luteri kiriku pastorid.
Näha neid kõiki üksmeeles altari juures seismas oli taas otsekui väike ime – kõikide maailmas toimuvate lahkhelide keskel oli see kui palsam hingele. Just see lihtne tegu – tulla kokku ja teenida koos Jumalat konfessionaalsest taustast hoolimata – andis sõnale «armastus» väga selge ja kauni tähenduse.
Loodan, et just see üksmeelne hoiak jäi helisema noorte hinges, kes nägid ja kogesid, kui rikastav on koos Jumala teedel käimine, üksteisega arvestamine, koos tegutsemine.
Pärast festivali lõppu, korjates kokku dekoratsioone, aedu, silte, laudu, toole, kangaid ja kõike muud, mis ettevalmistuse ajal üles sai pandud, võisime rõõmuga tagasi vaadata. Magamata ööd, valutavad seljad, väsinud jalad ja herilasepisted muutusid tähtsusetuks selle kõrval, millele saime tänulikena tagasi vaadata. Issand oli õnnistanud seda festivali ja seeläbi ka kõiki meid. Võisime ühiselt öelda: «Jumal tänatud!»

Pia Paris,
Pereraadio toimetaja