In memoriam

Valdek Raiend

7. detsembril 
varises manalasse pärast pikka haigust ajakirja Eesti Kirik Kanadas
endine tegevtoimetaja Valdek Raiend.

Valdek sündis 13. juunil 1922. a Mäetaguse
vallas Virumaal. Lõpetas 1939. a Jõhvi progümnaasiumi, kus õpingute ajal toimis
aktiivse noorkotkana Viru malevas, ja Tallinna Tehnikumi maamõõdu osakonna
1942. a.

1944–1945 teenis Saksa sõjaväes. Abiellus
Meerbeckis Lääne-Saksamaal 1946. a Heljo Morgeniga. 1947 asusid nad elama
Inglismaale ja 1950 Kanadasse. Pärast 5 aastat kestnud tööpraktikat omandas
Valdek Raiend 1959. a esimese eestlasena Ontario provintsis vannutatud
maamõõtja kutse. Töötas geodeedina muu hulgas ka Arktikas ja Peruus. 1966. a
lõpetas ta Toronto ülikooli tsiviilinsenerina ja valiti õppejõuks Ryersoni
polütehnilisse ülikooli (Ryerson Polytechnic University). Aastail 1977–1987
toimis Valdek Raiend sama ülikooli korralise professorina, jäädes seejärel
pensionile.

Kutsealaliselt kuulus ta mitmesse
erialaühingusse. 1990 valiti ta Eesti Geodeetide Ühingu välisliikmeks ja 1992
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmeks. Akadeemiliselt kuulus Korp!
Fraternitas Estica vilistlaskogusse, coetus 1952/53.

Kanadas elades oli ta tegev mitmes
organisatsioonis, kirjutades artikleid nii siinses kui kodumaa ajakirjanduses.
Ta oli 1972. ja 1984. a ESTO päevade üks peakorraldajaid.

Sõjaveterani ja sõjaajaloolasena toimis
professor Raiend 1953. aastast Toronto Eesti Võitlejate Ühingus. Ta oli ka
ajalehe Võitleja toimetuse liige. 1996. a asus ta toimetama E.E.L.K.
Konsistooriumi häälekandjat Eesti Kirik, kust suundus 2003. a  tervislikel põhjustel pensionile.

Lahkunut vääristati aastate jooksul mitme nimeka
autasuga. Suurima autasu – Kotkaristi IV klassi ordeni – omistas talle 4.
veebruaril 2002. a Eesti Vabariigi president.                                                         

Pärast seda, kui Valdek oli toimetaja-töö minule
usaldanud, oli ta hea nõu ja jõuga alati abiks. Positiivne ellusuhtumine, ergas
mõtlemisviis ja sügav sünnimaa-armastus aitasid töös ettetulevaid probleeme
kiirelt ja sügavuti lahendada. Südamelahkus ja eriline sõbralik suhtumine
ümbritsevatesse iseloomustavad lahkunut kui truud ja tõsist töökaaslast.

Ta külastas veel läinud suvel sünnimaad. 9.
juulil Põhjarannikule antud intervjuus on Valdek Raiend öelnud: «Vähihaiguste
arst ütles mulle, et temal pole midagi selle vastu, kui Eestisse sõidan – et
teine miljöö ja kohtumine teiste inimestega, pääsen rutiinist välja. Kirjutas
mulle n-ö haiglapuhkust välja. Ja mul on tõesti niisugune tunne, et
siinviibimine annab mulle midagi. Raske öelda, mida ta annab, aga see on
sünnimaa-armastus – see ei kustu kellelgi ära.»

Võib ainult arvata, mida Valdek tunnetas, kui
oma raskest haigusest teades viimase pilgu Mäetaguse küla poole suunas. Siis
õitsesid veel sirelid – nii, nagu 83 aastat tagasi 1922. a juunis.

Valdek Raiend on annetanud 25 000 dollarit
Iisaku kirikule vitraažide tegemiseks, Jõhvi kiriku kahe oreli töökorda
seadmiseks ning kindral Tõnissoni monumendi püstitamiseks.

Leidsin Valdeku päevikust, mis mõni päev enne
tema surma minu kätte usaldati, Honore de Balzaci read: «Ei ole olemas suurt
annet ilma suure tahtejõuta.»

Puhka Jumala rahus, armas sõber!

Toivo Ok,

Eesti Kiriku tegevtoimetaja Torontos