Majandusest ja vaimust

Eesti vanasõna ütleb, et tühi kott ei seisa püsti. Ei ole vast saladuseks, et balletitantsija ja orkestri tuubamängija tahavad ka süüa. Isegi Jeesus, kui ta oligi nelikümmend päeva kõrbes söömata, siis enne ja pärast seda tahtis temagi süüa saada.
Abraham Maslow on koostanud inimvajaduste püramiidi, kus kõige muu, ka vaimuelu aluseks on täis kõht, ulualune ja riided. Elu on alati keerulisem kui mis tahes õpetus elust, kuid ometi aitavad sellised õpetused meil elu tõsiasju mõista.
Ihu on möödapääsmatult vajalik
Kui Jumal maailma lõi, siis ei teinud ta seda ilmaaegu. Arvan, et maailm on vajalik Jumala hingeõhust isikute kasvatamiseks. Jumal puhub põrmu sisse oma hingeõhu. Otsuseid langetades ning nende tagajärgi omal nahal tunnetades areneb see hingus isikuks.
Ihu on suisa ideaalne oma valikute tagajärgede kogemiseks: kui oled näiteks hooletu ja lõikad näppu, siis tunned kohe ära, et on valus. Samuti annab ihulik olemine vaimule elu korraldatuse ja stabiilsuse. On mingi hulk asju, mida tuleb iga päev teha oma tujust hoolimata.
Mis tahes inimeste ühendus on vaimne nähtus – selle olemuseks on inimsuhted. Aga seegi vaim vajab püsimiseks ja arenemiseks ihu, mingeid asju, millega tegelda. Näiteks ei oleks ju ühtegi töökollektiivi, kui poleks vajadust oma ihu eest hoolitseda. Ja tööd tehakse ikka mingite asjadega.
Asjadega tegelemine aitab üle kriisidest. Eks igaüks on tundnud kergendust, kui pärast pisut pikaks veninud vaikust küsib perenaine: «Kellele veel kohvi?» ning selle järel jätkub juttu jälle kauemakski. Ka koguduseelule annab vajadus kiriku- või kabelihoone eest hoolitseda ajas püsivuse isegi siis, kui vaimulik töö on takistatud. Kui Palamusel oma koguduseõpetajat ei olnud, siis kirikuvanemad olid ometi olemas.
Kinnisvara on ühingu ihu
(Kinnis)vara annab nii tulunduslikule kui mittetulunduslikule ühingule ja perekonnale inertsi, mis viib selle läbi ka raskete aegade hämust. Samas võib see saada takistuseks, kui oleks vaja näiteks töö otsinguil teise kohta kolida. Kinnisvara, niisamuti kui vanemate pärandi austamine annab püsivuse just sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle on andnud (2Ms 20). Samas ei taga see sugugi lihtsaimat elu – pead hakkama saama just seal, kus oled.
Tänavune talv tuli koos üleilmse majanduse jahenemisega. Juba aastaid oli juttu ülekuumenemisest ning nüüd on siis jahenemine käes. Paljud pidid aastavahetusele vastu minema hirmus töökoha kaotamise ees ning kümnetele tuhandetele üle ilma sai see kartus ka tõeks.
Tänu Jumalale, et elame kristlikus maailmas, kus on olemas pensionid ja riiklikud toetused hätta sattunuile. Aeg-ajalt on tühja kõhtu kannatanud või külmetama pidanud ilmselt iga inimene, kuid alatoitumise või jahtumise pärast surevad meil väga üksikud.
Majandus ei ole kõik
Töökoha kaotus tähendab kindlasti ümberkorraldusi perekonna majandamisel. Võib-olla tuleb ka mõnest eespool nimetatud inertsi tekitavast asjast loobuda. Näiteks mikrolaineahi või teler ei ole ju kuidagi eluks vajalikud asjad, pigem isegi kahjulikud.
Rasked ajad sunnivad meid enam järele mõtlema ning vahet tegema olulisel ja ebaolulisel. Mis on minu tegevuse eesmärk ning mis on vahend selle eesmärgi saavutamiseks? Kas seni kasutatud vahendid viivad mind ikka kõige kindlamini eesmärgi suunas?
Kuigi täis kõht võib mõnel õhtul näida üsna olulise eesmärgina, siis pikemas perspektiivis ta seda vaevalt on. Kõhu täitmine on vaid vahend selleks, et edasi minna. Aga kuhu?
Eesmärgiks on pääsemine
Kui Jumal maailma lõi ja inimestele valitseda andis, siis andis ta, nõnda kui on kombeks, sellega kaasa kasutamise õpetuse – Piibli ehk siis testamendid. Piiblist võime välja lugeda nii eesmärgi kui ka tee sellele eesmärgile jõudmiseks.
Kui vaatleme end ümbritsevat mateeriat, siis märkame, et kõik laguneb. Olgu tähed või tarakanid – kõigel on ots. Oma ihus tunneme seda kõige selgemalt. Kuigi ihulikul olemisel asjade keskel on meie kasvamise jaoks mõõtmatult oluline roll täita, on meie eesmärgiks ometi sellest kaduvusest pääseda enne, kui selle keeris meid endasse kisub.
Kuidas pääseda õndsusesse ehk rahusse ja rõõmu, mida kaduvus ei varjuta? Jeesus, kelle sünnipäeva just tähistasime, vastas sellele nõnda: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.» (Jh 14:6)
Veel küsiti temalt: mis on kõige tähtsam reegel selles maailma kasutamise õpetuses? Tema vastas: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.» (Mt 22:37–40)
Kui me toad soojaks kütame ja oma kõhud korralikult täis sööme, siis on see tegelikult alles esimene samm eesmärgi poole. See on selleks, et me hing vabaneks argimuredest mõtlema igavikuliste asjade üle.
Alanud Issanda aastaks 2009 soovin, et Jumal hoiaks teid kõigis kiusatustes ja katsumustes, mis ette tulevad, ning aitaks ka läbi raskuste vaimul kasvada. Kasutagem hästi seda võimalust, mis meile siin on antud.

Jaan Nuga,
Palamuse koguduse õpetaja