Religiooniõpetus ei tee «ajupesu»

 

Liidu vastvalitud eestseisus: (vasakult) Pille Valk, Toomas Jürgenstein, Kerstin Kask, Tähti Karro, Olga Schihalejev, Kristiina Mägi, Lii Lilleoja.

Kolmekuningapäeval Tartu ülikoolis aastakonverentsi «Religioniõpetus – uusi võimalusi pakkumas» pidanud Eesti Usuõpetajate Liit (EUL) kuulas ettekandeid, vaatas filmi, valis eestseisuse ning tutvus usuteaduskonna pedagoogikaõppes olevate üliõpilaste kogemusõppe-alase üllatusega.

Konverentsipäev – pikk ja sisutihe – algas avapalvusega Tartu Jaani kirikus, mille viis läbi Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja dr Urmas Petti.

Liidu liikmeid ning konverentsist osavõtjaid oli tervitama tulnud Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan Riho Altrnurme: «Tervitan teid, raske ameti kandjaid, kes mõne arvates tegelevad «ajupesuga»!» Dekaani hinnangul on kodanikualgatus meie riigis veel liiga nõrk, vastasel korral oleks üldhariduskoolide religiooniõpetuse küsimus lapsevanemate survel ehk juba lahendatud.

Teoloogiadoktor Pille Valgu ettekanne teemal, kuidas inimene õpib, pakkus põhjaliku vastuse sellele esmapilgul nii lihtsale küsimusele. Lektor vaatles religiooniõpetuse metoodikat kaasaegsete õppimisteooriate valguses. Kuulajad said teada, et hetkel on kõige popimaks metoodikaks konstruktivism, mis on kasvanud välja kognitiivsest teooriast ja tähelepanekust, et maailm meie ümber areneb väga kiiresti ja muutused on üldiselt prognoosimatud.

Sellest johtuvalt ei ole otstarbekas kasutada lihtsat päheõppimist kui tüüpilisemat õppimise strateegiat – kõike ei jaksa ju niikuinii omandada. Eristada saab tahtlikku ja tahtmatut õppimist, osa teadmisi omandatakse nn varjatud õppekava alusel. Ikka ja taas on õpetajatel tulus meenutada, et õpilased õpivad silmadega; enne uue informatsiooni pakkumist tuleks uurida, millised on õpilase eelnevad teadmised (väga oluline aspekt religiooniõpetuse tunnis); õppimise protsessis mängivad olulist osa emotsioonid (oluline on õpetaja isiksus ja atmosfäär, mille ta loob).

Religioon – emotsionaalne teema

Firma Saar Poll esindaja Anu Rental tutvustas Eesti Kirikute Nõukogu tellimisel valminud religiooniõpetusealast uuringut (loe Tiiu Pikkuri selleteemalist artiklit samalt leheküljelt – toim.), mille ajendiks oli küsimus ühiskonnast, kas religiooniõpetus ei tegele koolis «ajupesuga».

Kõneleja kinnitas, et uuring lükkas ümber sellekohase kahtluse: interkonfessionaalne, uut õppekava aluseks võttev õppeaine ei püri õpilast «pöörama», vaid pakub teadmiste edastamise ja dialoogi abil noortele tuge globaliseeruvas ning sekulariseeruvas maailmas hakkama saamiseks.

Anu Rental rõhutas, et religioon ja religiooniõpetus on teemad, millest räägitakse emotsionaalselt: «Hääl tõuseb ja käed hakkavad värisema. Ka kasvatusteadlastel.» Küllap võib siit järeldada, et teemat ei saa taandada paaria staatusesse, et tegemist pole museoloogilise väärtusega, vaid elusoleva ainesega.    

Pärastlõunased rühmatööd – Toomas Jürgenstein «Filosoofia ja religiooniõpetus – sõbrad, võõrad või vaenlased», Jaak Aus «Inimeseõpetus ja religiooniõpetus», Aleksandra Sooniste «Projektiõpetusest religiooniõpetuses» – aitasid leida teid, kuidas integreerida religiooniõpetust teistesse distsipliinidesse ja vastupidi.

Kogemusõpe garanteerib tulemuse

On hästi teada, et meeled tajuvad nägemise, kuulmise, kompimise, haistmise ja maitsmise läbi. Õieti, väikesele lapsele on see elementaarne, mille tõttu temas on esindatud vapustav õpivalmidus ning teadmisjanu ning õpiprotsessi tulemus pole laita, aga täiskasvanu on selle osaliselt unustanud.

Päevakorrapunkti «Bankett üllatusega» all esitlesid Pille Valgu üliõpilased kolme tuba, millest üks oli sisustatud hinduismi, teine islamit ja kolmas judaismi silmas pidades. Elemente, mis kogemusõppe põhimõtteid tutvustasid, oli alates erinevate religioonide lektüürist ja roogadest kuni interjööri kujundamiseni välja.

Judaismi kambris sai oma palve Nutumüüri pista, islami ruumi siseneja pidi kingad jalast võtma ja hinduismi maailma kiikajat võtsid vastu iseloomulikud aroomid. Pedagoogid leidsid sealt kindlasti näpunäiteid, mida religiooniõpetuse tundides rakendada tunni ilmekamaks muutmise nimel.   

Liina Raudvassar