«Ajalik ja ajatu» avardab vaataja silmaringi

Saateid, mille kohta käivad kommentaarid on peaaegu ainult positiivsed, on Eesti telemaastikul tõenäoliselt väga vähe. Üks sellistest on Eesti Televisioonis tehtav sarisaade «Ajalik ja ajatu».

Saatejuht Meelis Holsting tutvustab kultuurihuviga vaatajaile kristlusega seotud temaatikat.

Hoolimata tagasihoidlikust eetriajast jätkub saatel vaatajaid sõltumata vanusest või usutunnistusest. Ilmselt peab siinkohal paika toimetaja Katrin Seppeli väide, et tegu on üldhariva saatega, mis eeldab vaatajailt avatust ja kultuurihuvi. Kahtlemata on tulemus väärtuslik, sest vaataja saab hea ettekujutuse kristlusest tervikuna.

Ristiusu ajalugu, Piibli kirjakohad ja mõisted, kristlik kunst, varasema ja kaasaja kirikutegelased – need on mõned märksõnad teemadest, mida «Ajalik ja ajatu» käsitleb.

Rääkides toimetaja Katrin Seppeliga sellest, kuidas saade alguse sai, läheb ta ajas natukene kaugemale tagasi: «Mina alustasin 1989. aastal, kui tegime koos Toomas Pauliga sarja «Raamatute Raamatust». See oli aeg, kui esimest korda võis üldse hakata Piiblist rääkima.»

Religiooniteemasid käsitlevad saated on eri nime all ja erinevate tegijate poolt olnud eetris järjepidevalt. «Mitu aastat tehti sarja «Kaheteistkümnes tund», siis tegime sarja nimega «Agape». «Ajaliku ja ajatu» tiitriga läksid mitu aastat eetrisse pühapäevahommikused vaimulikud mõtisklused, nüüd on see pooletunnine saade.»

Saade kui kihiline pirukas

«Ajalik ja ajatu», mis sünnib Eesti Kirikute Nõukogu ja ETV koostöös, on mõeldud eeskätt üldise kultuurihuviga inimesele. «Saade täidab avalik-õigusliku televisiooni üht olulist, harivat funktsiooni. Olen veendunud, et veelahe ei lähe mitte vanusgruppe, vaid inimesi ja huve pidi.

Saade ei ole kindlasti mõeldud ainult religioossele inimesele,» sõnab Seppel ja võrdleb seda kihilise pirukaga. «Kiht vaatajale, kes veel ei tea, kuid tahaks teada, ja kiht vaatajale, kes üldiselt teab, kuid kes ehk leiab saatest mõne uue lähenemise, seose, esineja.»

Ka osa kristlasi ei tea ilmselt kõike seda, mida tegijad püüavad sarja kaudu tutvustada, rääkimata siis õpilastest, keda olevat samuti vaatajate seas suur protsent. «Lõpetasime tsükli, mille igas saates tutvustasime mõnd Eesti kirikuloos olulist meest Georg Müllerist 20. sajandi teoloogideni välja, ja arvan, et seal oli küllalt avastamist ka neile, kes pühapäeviti kirikus käivad,» leiab toimetaja.

«On tore, et kooliõpilased ja õpetajad vaatavad. Reþissöör Aile Ellmann paneb saadetesse palju väärtkunsti. Kui inimene vaatab maailma kirikutes ja muuseumides ringi või loeb raamatuid ning kui tal on mingidki eelteadmised, siis saab ta tunduvalt rohkem kui see, kes ei tea neidki piiblilugusid, mida lastele pühapäevakoolis õpetatakse,» põhjendab Seppel tegijate valikuid.

Oluline meeskonnatöö

«Ajalik ja ajatu» on eetris igal pühapäeval kell 14.30 ning kordus reedel kell 14.10. Saate tegemiseks kulub terve nädal. «Esmaspäev ja teisipäev on salvestused. Kolmapäeval tegelen mina teksti ja reþissöör pildi ettevalmistamisega. Neljapäeval ja reedel on montaaþid ning järgmisel esmaspäeval hakkab kõik otsast peale,» kirjeldab Katrin Seppel saate köögipoolt. Siinkohal jääb üle vaid tunnustada asjaosaliste pühendumist ja entusiasmi, sest kuna tegijaid on vähe, siis peab järgmise saate ettevalmistus käima juba eelmise saate kõrvalt.

«Järgmise saate kondikava paneme koos Ailega kokku, aga saate tegemine ise on ikka meeskonnatöö. Meeskonda kuuluvad veel operaator Ants Seiler, valgustaja Urmas Kauniste, helimees, autojuht ja videomonteerija. Eks igas võttegrupis on oma vaim, omad harjumused ja omad naljad, valgustab toimetaja Katrin Seppel saadete saamislugu ning lisab, et eeskätt on siiski toimetaja ülesanne välja pakkuda ideed.

Ilmselt on vaatajad märganud, et «Ajalik ja ajatu» ei ole kunagi liiga pikalt olnud ühesugune. «Oleme teinud «Ajalikku ja ajatut» vahelduva temaatikaga tsüklitena, et sari ei saaks end sabast süües rahulolevalt kõhtu täis ega vajuks ära,» põhjendab toimetaja taolist valikut.

«Oleme tutvustanud Vana ja Uut Testamenti, eraldi veel usutunnistust ning mäejutlust, erinevate kirikute muusikat, pühakuid, piiblilugusid ja Piiblist pärit ütlusi, kristlikke sümboleid kunstis, kirikuisasid, Kirikute Nõukogu liikmeskirikuid, teinud hulga portreesaateid, rännanud mööda Eesti vanu palverännuteid.

Meie saadetes on esinenud teoloogid, kirikujuhid, vaimulikud, erinevate kirikute liikmed ja kloostrielanikud, ajaloolased, kunstnikud, kunstiteadlased, kirjanikud, filosoofid, muusikud, näitlejad. Meil on olnud targad ja alati abivalmis konsultandid, kellele oleme saanud toetuda. Üldse on neid saateid tehes inimestest enamasti rõõmu olnud.»

Seega mitmekülgseid teemasid ja inimesi saateisse jagub. Sama kinnitab ka saatejuht Meelis Holsting: «Päris ühtemoodi pole vist kunagi olnud üle kolme kuu, siis on ikka mingi muutus tulnud, kas mingi saate osa on muutunud või on terve saade teistmoodi olnud.»

Tagaside ootamatuis kohtades

Hea saate puhul sõltub mõndagi saatejuhist ja tema oskusest inimestega suhelda ning saatekülalisi avada. Küsimusele, kuidas Meelis Holsting saatejuhiks sai, vastab ta: lihtsalt sattusin. Katrin Seppel aga lisab, et kõik sai alguse ühest jõulumälestuste saatest, kus Meelis rääkis oma jõuludest.

Sellele järgnes kiriku ja noorte suhteid käsitlev saade ning siis sai Meelis Holsting kutsutud saatejuhiks. Ilmselgelt sõltub saate õnnestumine teatud määral saatejuhist. Selle küsimuse juures jääb Holsting tagasihoidlikuks, kuid märgib, et räägib alati enne intervjueeritavatega läbi, millest ja kuidas peaks vestlus kulgema. Omapoolset tunnustust ei varja aga saate toimetaja, öeldes, et Meelis on tubli.

Iga tegija tahab alati teada, kuidas tema loodut vastu võetakse. Kui oluline on tagasiside «Ajaliku ja ajatu» tegijaile? «Küsime palju inimestelt, kas neil oleks midagi meile ette heita või peaksime midagi teistmoodi tegema,» räägib Seppel ja lisab, et teinekord öeldakse koguni tänaval midagi saate kohta. «Väga ootamatutes kohtades ütlevad inimesed, et nad on saadet näinud,» tõdeb ka Meelis Holsting. ETV kodulehelgi saab saadet kommenteerida ja valdav enamus vaatajate arvamustest on üdini positiivsed.

«Et mitte paista oma saadete pealesurujatena, pole me neid isegi eriliselt reklaaminud. Aga kes on tahtnud, on need üles leidnud,» märgib Katrin Seppel.

«Vahel piisab põgusast kohtumisest ja sellel kuuldud huvitavast mõttest, et saada jõudu ja mõtlemisainet pikaks ajaks. Saate tegemine on andnud mulle palju selliseid kohtumisi.

Ja mitte iga päev ei saa ronida Püha Vaimu kiriku kella juurde, katsuda oma käega mitusada aastat vana gobelääni või sattuda paikadesse, kuhu muidu ilmselt kunagi poleks asja olnud. «Ajalik ja ajatu» on hea seltskond igal esmaspäeval ja teisipäeval, kui salvestused toimuvad,» arvab Meelis Holsting.

Kevadel mööda Eestit rändama

Alati võiks paremini, tunnistavad saate tegijad: oleks tore rohkem mööda maailma rännata ning teha saateid, nii nagu mujal maailma tehakse – et kui millestki räägitakse, siis sõidetakse kohapeale.

«Oleme rõõmsad selle üle, et saame loodetavasti sõita augustis bussitäie noortega Taizé kloostrisse ja teha saateid sinna minnes ja kohapeal,» kirjeldab toimetaja tulevikuplaane. «Samuti plaanime sel kevadel minna rändama mööda Eestit, et vaadata, kuidas kirikuid restaureeritakse.»

Nagu juba eelpool mainitud, saab vaataja, olgu ta siis kristlane või mitte, igal juhul sarjast palju uut ja huvitavat teada, aga mida on andnud ja õpetanud «Ajalik ja ajatu» selle tegijaile endile?

«Mina olen sarja tehes küll palju õppinud,» märgib Katrin Seppel ja lisab, et teda paneb tõsiselt imestama, kuidas paljud inimesed religioossetest teemadest rääkides deklareerivad enesekindlalt, et ma ei tea ega tahagi teada.

Ilmselt ei ole nii pea karta, et saatesari lõpeks või vaatajate jaoks igavaks muutuks, sest läbi pideva muutumise ja suhteliselt ammendamatute allikate püsib saade hariv ja huvitav nii vaatajate kui ka ilmselt tegijate endi jaoks.

Reeli Reinaus