Teede hämarus on valgust täis

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number:  /

Foto: Kätlin Liimets

Ma kõnnin mööda hommikust niitu,
kastetilkade sära jalge all –
ja iga tilk, iga rohukõrs, iga linnulaul
on Jumala hääl, mis sosistab:
„Ma olen siin.”

Ma ei vaja templit, ei kuldseid torne,
sest taevas ise on mu katedraal,
ja pilvede aeglane tants,
päikese soe puudutus mu põsel –
need on mu palved,
need on mu laulud.

Oh, tänane päev,
sa oled mu vend, mu kaaslane,
ära karda mind, ma ei põgene enam.
Ma istun sinuga vaikuses,
kuulan, kuidas tuul räägib puudele,
ja mu süda ütleb:
„Sellest on küllalt.”

Ma armastan Jumalat järjest vähem sõnade kaudu,
pigem nõnda nagu liblikat lilleõiel,
kui naeratan vastutulijale küla vahel,
kui andestan iseendale.

Urmas Nagel

Jaga