Mitte enam väike, mitte veel suur

Suur laagrisuvi on möödas ja kalender tiksub armutult septembri suunas. Oleme liikumas millegi uue poole. Eks see ole nii igal aastal. Kuid vaatame korraks tagasi suve peale, et olla tulevaks sügiseks valmis. 

„Mitte enam väike, mitte veel suur” oli juuli teises pooles toimunud EELK Laste- ja Noorsootöö Ühenduse suvepäevade teema. Arutlusele tulid eelteismelised ja varateismelised, keda me ise nimetaks juunioriteks. Teemat tuli lahti mõtestama hingehoidja ja pereterapeut Veelika Jõgi. Vaadeldi natuke eelteismeliste hingeelu ning jagati omi lugusid ja kogemusi. Programmi raames sai vaadata tagasi ka oma varateismeliseeale.

Äärmiselt tore on kuulda, et üha enam on kogudustes just selles vanuses, 10–13aastaseid lapsi või siis noori, sest sealt kasvab välja meie koguduste noortetöö. See on huvitav, keeruline ja mõnikord ka raskusi tekitav iga. Pole enam väikesed lapsed, tunduvad täitsa suured inimesed juba, kuid tegelikult vajavad veel juhendamist ja hoolt.

Klassikalised lastetöö tegevused võivad neile juba „titekad” tunduda ja nad ei soovi neis kaasa lüüa. Kui lisada juurde veel muutused nende ajus ja füüsises, siis tundubki, et neil „lendab kuppel pealt ära” ja nad hakkavad võib-olla segama ega käitu olukorrale vastavalt.

See on täiesti normaalne, et nad ei saa üksinda hakkama kõigi neis toimuvate muutustega, sest see osa ajust, mis tegeleb emotsioonide ja impulsside ohjamisega, ei ole veel arenenud. Nad on üleminekuperioodis, kompamas uut pinda. Ei ole enam lapsed, kuid täitsa teismelised ka veel mitte.

Neile on vaja uut lähenemist, midagi laste- ja noortetöö vahepealset. Lihtne see koguduses organiseerida alati pole, kuid nendegi kaasamiseks leiab lahenduse.

Ega see üleminekufaas ainult lastel ole, ka teismelistena, täiskasvanutena või lausa päris eakatena teeme läbi selliseid muutusi. Inimestena oleme oma eluea jooksul pidevas liikumises sünnist surmani. Ühe hetke peal paigal olek on peaaegu võimatu. Isegi kui meile endale tundub see olevat võimalik.

Mõned üleminekud on lihtsalt natuke suuremad või pigem ka teistele märgatavamad. Lapsest saab teismeline, teismelisest täiskasvanu, toimuvad muutused töökohas, perekonnas või elukohas. Kõige sellega tuleb kohaneda.

Kuigi täiskasvanuna on meil see osa ajust, mis aitab neid tundeid ja olukordi juhtida, välja arenenud, siis ikkagi on tore, kui on olemas julgestusmeeskond. Mitte selleks, et nad asjad meie eest ära teeks, vaid et kui juhtumegi „kukkuma”, siis on keegi, kes meid jälle püsti aitab. Ja mis põhiline – keegi, kes kuulab meid ära. Eriti just juunioritele ja teismelistele on see oluline. Keegi, kes lihtsalt on olemas ja kuulab ära.

Kogudused saavad pakkuda neile noortele kohta, kus olla ära kuulatud ja kus saab vahel lihtsalt olla. Muidugi nõuab see laste- ja noortetöö tegijalt lisatööd, et natuke uurida ja lugeda selle vanusegrupi kohta.

Kuidas nad toimivad; millised muutused neis toimuvad; kuidas nad mõtlevad; mida on neil vaja arenguks jne. Ei pea hakkama eksperdiks, kuid ka vähene teadmine selle vanusegrupi kohta annab palju juurde, et nendele paremat keskkonda pakkuda. Muidugi aitab ka neilt otse küsimine, et mida nad tahavad teha. Kristliku sisuga ja piiblitekstid saab erinevatele tegevustele juurde panna või nendega siduda. Ei tohiks vormi taha pidama jääda.

Praegu ongi võib-olla hea aeg selle teema peale mõelda. Varsti alustavad tööd ka pühapäevakoolid ja noortetunnid. Tuleks võtta hetk, vaadata üle või mõelda läbi erinevad vanuserühmad, kes võivad tulla sinu koguduse laste- ja noortetöösse, ja panna kirja, mida nendega siis peale hakata.

See, et me juba märkame ja teadvustame eri vanusegruppide vajadusi ja nende erisusi, on esimene samm. Sealt edasi saab teha järgmisi.

Triin Salmu

laste- ja noorsootöö ühenduse tegevjuht