Robert Kannukese poolt kirjutatud elulugu*

Mina, Robert Kannukene, Hansu poeg, olen sündinud 14. veebruaril 1910. a Võrumaal Karula kihelkonnas Vana-Antsla vallas Puusmetsa talus.
Minu vanemad pidasid seal 47hektarist talu, kus oli palju metsa ja heinamaad. Talu oli eeskujulikult korras.
Viieaastaselt saadeti mind lähedal Raadi talus asuvasse külakooli. Lugemine oli juba kodus kätte õpitud. Kuna mu kaks vanemat õde käisid Karula Kõrgemas Kihelkonnakoolis, siis saatis isa mind ka juba varakult sinna «silmama». Kooli kutsuti «köstri kooliks». Koolitöö toimus vene keeles ja õpikud olid venekeelsed.    
1920. a saadeti mind Tartusse Hugo Treffneri gümnaasiumi sellel kaalutlusel, et õpiksin ka klaverimängu sealses Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Lõpetasin 1929. a ja sama aasta sügisel astusin Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Õppimine tekitas kohe huvi. Püüdsin põhjalikumalt tundma õppida Tennmanni-Teichmülleri usufilosoofiat, mille kohta alles hiljuti selgus, et see on mõnes osas muudetud kujul tagasi viidav Swedenborgile. Viimase mõtlemis- ja kriitikavõime ületab kaugelt hariliku taseme, mistõttu on ka vähe tema uurijaid. Pealegi vajab tema mõistmine head teoloogilist, filosoofilist ja mütoloogilist (usundiloolist) ettevalmistust.
Magistritöö «Kristlik Jumala mõiste» leidis prof Ed. Tennmanni poolt head hindamist. Ülikooli valitsus määras mulle edasiõppimiseks stipendiumi, esialgu aasta kodumaist ja järgnevalt kaks aastat välismaist. Ülikooli olin lõpetanud 1935. a ja abiellunud 1936. a Erika Kallasega.
Läksin siis 1938. a kõigepealt Berliini Humboldti ülikooli, sügisel edasi Hollandisse Groningeni, et kuulata prof van der Leeuv’ juures usufenomenoloogiat, kes oli tol korral nimekaimaid selle ala õpetlasi. 1939. a asusin Pariisi, et täiendada end veel Sorbonne’is ja võtta samaaegselt osa Pariisi Protestantliku Fakulteedi loengutest. Pariisist pidin sõitma veel Leipzigi, kuid sõda oli tulekul. Jõudsime isakoju tagasi 1. septembril 1939. a kolmekesi, kuna tütar Leiti sündis Pariisis.
1939. a sügisel sain õppeülesanded Tartu ülikooli usuteaduskonda, kus pidasin seminari teemal «Mašdaismi mõjud Uues Testamendis». Olin ka Tartus õpetajaks Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste gümnaasiumis.
Kuna olin ettevalmistuse saanud ülikooli töö jaoks, siis oli prooviaasta pidamata ja õpetajaks ordineerimata, mistõttu usuteaduskonna sulgemisel Tartus asusin esialgu Vaabina algkooli õpetajaks.
Järgnevalt olin prooviaastal Tartu Ülikooli kirikus prof Juhan Kõpu juures ja jätkasin seda Karulas K. Kiisa juures. Pärast konsistooriumi eksamite sooritamist ordineeriti mind Pöide, Saar-Jaani ja Muhu koguduste õpetajaks, kus töötasin 1,5 aastat.
1944–1978 töötasin Urvastes pastorina. 1949. a valiti mind Võru praostkonna praostiks, kus olin Urvastest äratulekuni. Urvastest käisin ka Tallinnas asuvas Usuteaduse Instituudis loenguid pidamas. Alates 1978. aastast olen Keila koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praostkonna praost.
Tagasivaadatuna võiks märkida, et teoloogiline töö Võru praostkonna konverentside näol oli elav. Olid ju seal ka korraga tegevad neli magistrit: Kimmel, Viljari, Salumaa ja mina. Kuid ka mõned õpetajad paistsid oma tüsedusega tegelikus töös silma, nagu Johannes Sild Räpinas. Ka Urvastes oli hea töötada. Kuigi see oli põhiliselt suurte pühade kogudus halbadest liiklusoludest tingituna, oli ta siiski elav. Eriti ilus maastik ja silmapaistvalt meeldiv kirik tegi elu seal armsaks.
19. märtsil 1980 anti mulle teoloogia audoktori nimetus.
Mul on kolm last. Tütar Leiti töötab brüoloogina Tallinna Botaanikaaias, poeg Ants dirigendina ja poeg Peeter insenerina, mõlemad Võru rajoonis.

* Keilas 8. detsembril 1981. a kirjutatud elulugu avaldatakse lühendatult.