Kirikus on ‘charistokraatia’

Kirik püsib koos vastastikuse tunnustamise läbi – selle äratundmise läbi, et sama Kristuse Vaim tegutseb ka neis, kel on mõnes tähtsas küsimuses erinev arvamus (Gl 2:7–10). Otsustavaks märksõnaks on siin charis – arm. See on ka viimane sõna Piiblis (Ilm 22:21): „Issanda Jeesuse arm olgu kõikidega!“

Reformatoorne teoloogia – nagu iga tõsine Piibli-keskne mõtteviis – omab alati kahte poolt: kriitilist ehk reduktiivset ja ülesehitavat ehk konstruktiivset. Reduktiivne pool lähtub olulisimatest tõdedest: see võtab põhimõtteks neli reformatoorset sola’t.

Neli reformatoorset sola‘t

Solus Christus – ainult Kristus, mitte pühakud, mitte rituaalid või institutsioonid, mis on hakanud oma elu elama, kus Kristus on ainult kausaalne alus, mitte kiriku Issand, pea ja Vaim.

Sola Gratia – ainult arm, ja mitte teod (inimese suhtes lunastusega). Nagu sakramentaalne puutumispunkt Kristusega jääb luterlikus kirikus müsteeriumiks, nii ka see viis, kuidas Püha Vaim inimesi pühitseb. Me näeme küll Vaimu vilju, aga me ei näe ega määra kasvuprotsessi. Kristlane alati alles saab kristlaseks.

Sola Fide – ainult usk Kristusesse, mitte seadus, on õndsakstegev. Selle taga on arusaam, et usk teeb meid õigeks, me ei ole ise seda õigust välja teeninud. Õigus Jumala ees on vili, mitte voorus.

Sola Scriptura – ainult pühakiri ja mitte traditsioonid. Pühakiri muidugi kui „see, mis Kristust edendab” (was Christum treibet), kes on „kirja kese” ja „seaduse lõpp”. Pühakirjas räägib meiega Jumala sõna, aga puhas Jumala Sõna on siiski ainult Kristus ise. Kiri on selles mõttes sakrament, et annab meile Jumala sõna enda „sees, all, endaga kaasa”.

Kiriku olemuse alus

Konstruktiivne pool on vajadus luua mõistetav ja tähendusrikas süsteem, mis annab vormi usule – „liha luudele“. See on väljakutse, millega reformatsioonijärgsed kirikud ikka ja jälle maadlevad, nagu näitab nende erinevate tavade ja kirikukordade mitmekesisus, mis vahel kipub taas teisejärgulisuse koha pealt olulise asemele asetuma.

Mis võiks aga olla konstruktiivse poole kujundamisel orientiiriks? Gl 2 vihjab sellele. Jumala arm – charis –, nagu see ilmneb ka Ilm 22:21, väljendub kolmes valdkonnas, mis sisaldavad nii kriitilist kui ülesehitavat elementi ning määratlevad kiriku olemuse juba algkoguduses:

1. Kerygma ja martyria – kuulutus ja tunnistus Jeesusest Kristusest sõnas ja teos.

2. Leiturgia – ühine pöördumine Jumala poole ja tema lähedalolu kogemine jumalateenistuses ja palves.

3. Diakonia – Issanda arm saab meis elavaks teenimise kaudu, mis suunab meie pilgu meilt endilt oma ligimese suunas.

Terviklik missio Dei

Selles kolmeosalisuses, „autor” on Jumala arm, ilmneb missio Dei, Jumala missiooni sügavaim olemus: Jumala riigi kuulutamine ja Kristuse tunnistamine; ristimine, ühine leivamurdmine ja palve, ning tegudes avalduv ligimesearmastus. Kristuse holistlik missioon muutub nii kiriku holistlikuks missiooniks. Kui kirik laseb mõnel neist kolmest hääbuda, ei osale ta enam terviklikult missio Dei’s.

Küsimused:

Mida tähendab minu jaoks Jumala arm, nii minule kui minu ligimestele?

Millised on minu jaoks minimaaltingimused selleks, et kogudust võib koguduseks ja kirikut kirikuks nimetada?

Milles seisneb kiriku ühtsus minu jaoks?

Millist rolli täidab minu jaoks seadus? Mida ma pean seaduseks?

Luther kirjeldab inimolemust sellise mõistega, et ta on simul iustus et peccator (samaaegselt õige ja patune). Mida see minu jaoks tähendab?

Mis on meie neljale sola-mõistele minu jaoks kõige suuremad konkurendid?

Kui oleks minu tegu: mida mina ehitaksin sellele ühisele alusele, mis CA VII järgi on kirikule Jeesuse Kristusega antud (sõna ja sakrament)?

Kuidas minu unistuste kirik välja näeks?

Kas ma saan elada sellega, et teistel võib olla teistsugune arusaam sellest, kuidas aluse peale ehitada?

Kuidas avaldub minu elus missio Dei?

Kuidas avaldub minu koguduses missio Dei?

Kuidas avaldub EELKs missio Dei?

Mida tähendab kristotsentrilisus/Kristuse-kesksus minu arusaama järgi?

Vastutav Jumala ja teiste ees

Metoodika (tsitaat teosest „Drei Thesereihen zur lutherischen Identität“, Th. Dieter, J. Wasmuth et al., lk 68, tees 138):

Dialoog peab aga toimuma kohustusega olla vastutav Jumala ja teiste ees. See hõlmab ka püüdlust tõlkida oma vaateid teise mõtteviisi. Dialoogipartnerid peaksid üksteisega kohtuma nii, et nad eeldavad, et teine otsib tegelikult kristliku sõnumi tõelist väljendust ja et erinevused on erinevused selles, mida mõistetakse armastuse väljendusena. 

Tähtis on arusaam, et sama Vaim tegutseb erinevates inimestes ja arusaamistes (Gl 2). See ei lahenda kõiki vaidlusi, kuid inimene astub dialoogi erineva suhtumisega ja ometi on tal orientatsioonipunkt kristlikus armastuses, kui erinevalt seda ka ei mõistetaks.

Rakendades vanu voorusi

Usk ei ole neutraalne nende tegude suhtes, kes usuvad; usk tahab olla aktiivne ligimesearmastuses ja mitte kõik ei ole selle armastusega kooskõlas. Seepärast tulebki viia läbi vaidlusi. Selleks, et need oleksid viljakad, tuleb rakendada vanu voorusi: mõistlikkust (prudentia: mis võtab arvesse konkreetse juhtumi eripära) ja õiglust (aequitas: mis seab uued reeglid individuaalsele olukorrale).

Samm 1. Kuulame üksteist ära, püüame üksteist mõista.

Samm 2. Küsime täpsustavaid küsimusi, kui me pole kindlad, kas oleme õigesti aru saanud. 

Samm 3. Kui on arusaadavaks saanud, mida teine mõtleb, alustame sellega, et otsime, kus on ühisosa, kus me näeme Püha Vaimu teise elus ja töös tegutsemas.

Samm 4. Siis on ka võimalik öelda, mida ma teisti näen ja miks.

Samm 5. Kontrollime, kas erinevus on usutunnistusega seotud või tegelikult teisejärguline.

Samm 6. Palvetame üksteise eest. Palume, et saaksime teistele õnnistuseks.

Samm 7. Täname koos Jumalat tema armu eest Jeesuses Kristuses ja tema Vaimu eest, kes meid on loonud, päästnud ja viib meid taevasse. Täname ka nii nähtamatu kui ka nähtava kiriku eest, milles me oleme üks ihu. Täname meie reformatoorse pärandi eest, mille kaudu on Kristuse arm meile tuntuks saanud, mis on Kristuse keskmesse pannud ja uuesti võimaldanud, et Kristus saaks meie silmade ette joonistatud Pühas Vaimus. Palume teiste inimeste ja kirikute eest. Palume ka luterliku osaduse eest terves maailmas.

Matthias Burghardt

Teemarühma „Luterlik identiteet ja õigeksmõistuõpetus” liige