Joel Siim: sellest hetkest on Jumala ligiolu minuga jäänud
SUUR LUGU
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Elu ja Inimesed, Portreelood / Number: 24. september 2025 Nr 34 /
Kui palju on EELKs vaimulikke, kes oskavad kulda pesta ja teismeeas on innukalt ateistlikku kirjandust lugenud? Südasuvel juubelit tähistanud, rõõmu kiirgava olemusega Tallinna toomkoguduse abiõpetaja Joel Siim on just selline mees.
Pigem tagasihoidlik, siiras ja alati sõbralik Joel Siim on pühendunud üle 30 aasta kiriku teenimisele. Tema elutee pakub nii mõnegi üllatuse. Saame teada, kuidas ta lapsepõlves kuulas Keila kiriku kõrval väraval kirikulaule; pioneer ei olnud, ent vastuvoolu ujujaks end ei pea; luges teismeeas innukalt ateistlikku kirjandust ja leiab, et sellest on ka praegu nii mõndagi õppida.
Ta nimetab end isemõtlejaks ja tunneb kivide hingeelu. Oskab kulda pesta ja üks kividest on tema meelest lähemal Kristusele kui teised. Viimased kolm aastat vaatab ta otsa tõsisele haigusele, ka selles olukorras on tema meel usaldav ja optimism pole teeseldud. Ta toetub kogu oma olemusega hetkele, mis muutis tema maailmatunnetust, andis sügava kindluse Jumala ligiolust ja soovi seda kogemust teistega jagada.
Minust sai vaimulik tänu suurele sotsialistlikule oktoobrirevolutsioonile.
Juubeli puhul ilmus „Vaimu vara“ sarjas raamat „Dormi Secure“, mis koondab Joel Siimu jutlusi, kõnesid ja palveid. Tegu on kogumikuga, mis sisaldab rohkem kui 150 teksti ja väärib kohta meie raamaturiiulites. „See on ühtviisi maiselt ebamaine, nähtamatult nähtav ja ajas kirja valatud ajatus – just nii, nagu pühad ja jumalikud asjad inimestele ongi,“ kirjutab raamatu eessõnas Tallinna toomkiriku õpetaja Arho Tuhkru. Teos on pühendatud kannatlikele.
Kuidas tähistasid oma juubelit? Kas tähtpäevad on sulle olulised?
Joel Siim: Üldiselt olen tahtnud kuhugi omaette minna selleks ajaks. Viimati sai sünnipäeva suuremalt peetud 10 aastat tagasi Harju-Madisel ja siis sai lubatud, et kümne aasta pärast uuesti. Seda tuletati meelde.
Korraldasin kontserdi Tallinna toomkirikus. Kadri Ploompuu, Pille Metsson ja Kristjan Kannukene esitasid Bachi, Pärti ja Widori muusikat. Teosed valisin mina. Pärast said kõik torti ja kohvi, oli umbes 70 inimest.
Kummalisel kombel tekkis tunne, nagu oleks tegu emerituuri jäämisega. See pidu meenutas seda. Kõnes jagasin, et olen tasapisi teinud oma asja, nii hästi kui oskan. Paremini ei oska, aga halvemini ei taha. Kuidagi on need asjad läinud. Aga nagu ütles mu esimene juhendaja õp Jaan Jaani Keilas, et jumalariigis asjad kujunevad …
Tänavuses ülestõusmispüha lehejutluses kirjutad, et „kõik muutub pärast kohtumist Ülestõusnu endaga“. Milline on sinu usuleidmise või usus kasvamise teekond?
Minust sai vaimulik tänu suurele sotsialistlikule oktoobrirevolutsioonile.
Üsna revolutsiooniline väide.
