Lendav vanaema, terane lapselaps ja aja lugu
/ Autor: Tiia Kõnnusaar / Rubriik: Arvamus, Arvamus, Elu ja Inimesed, Looming / Number: 01. oktoober 2025 Nr 35 digileht /
Katrin Lauri „Atlantist“ lugedes juurdlesin esiotsa, kellele kirjanik raamatu on mõelnud. Peategelased vanaema Kati ja lapselaps Clara jalutavad Tallinna tänavatel või istuvad kohvikus ja räägivad elust ja olnust. Vanaema seletab, kuidas olid asjad siis, kui tema väike oli. Clara, kes pole siin maamunal veel kümmetki aastat elanud, kuulab vanaema juttu huviga ja esitab teraseid küsimusi.
Kas aga nutiajastu lapsed suudavad jälgida tundmata inimeste, kaugete sugulaste või vanavanaonude-tädide, keda nad pole kunagi näinud, tegemisi ja elusündmusi? Kas suudavad tasahaaval luua konteksti, kuhu need lood paigutada, kui isegi keel, milles räägitakse, on muutunud?
Kas aga nutiajastu lapsed suudavad jälgida tundmata inimeste, kaugete sugulaste või vanavanaonude-tädide, keda nad pole kunagi näinud, tegemisi ja elusündmusi?
Korraga tungib vuhinal sisse võlumaailm: öeldes maagilise sõna „FANTAASIA!“, tõusevad vanaema ja Clara lendu ning rändavad ajas tagasi. Clara ja väike heledapäine Kati on nüüd omaaegses Polgu saunas, kus naised üksteisel nuustikuga selga pesevad.
Sauna õhustikku on kirjeldatud nii ehedalt, et siinkirjutaja, kelle ainus avaliku sauna kogemus pärineb 1987. aasta Turkmeeniast, tunneb korraga kaseviha leotamise lõhna ja näeb, kuis „auravad ka seina ääres reas seisvad dušid ja suured hallid alumiiniumkausid“ (lk 33).
Ühel teisel korral jutustab vanaema Clarale märtsipommitamisest ja siis küüditamisest. Ta teeb seda lugude kaudu: kõneleb tüdrukust, kellest pommitamise järel jäid alles vaid nööriga kokku seotud iluuisud, millega ta liuväljalt oli tulnud, ja noorest emast, kes meeleheites riskis ja andis oma väikese lapse läbi küüditamisrongi akna sõdurile. Koos oma vanemate aadressiga, et lapsel oleks võimalus ellu jääda.
Kõneleb tüdrukust, kellest pommitamise järel jäid alles vaid nööriga kokku seotud iluuisud, millega ta liuväljalt oli tulnud, ja noorest emast, kes meeleheites riskis ja andis oma väikese lapse läbi küüditamisrongi akna sõdurile.
Clara kuuleb ka igapäevaelu lugusid. Näiteks kuidas vanaema plikatirtsuna memmega turul käis ja nad koos verivorsti tegid. Turult toodi seaverd ja soolikaid. Verest ja tangudest keedeti puder ja maitsestati see „oregaano ja majoraaniga“, ning siis topiti puder trehtri abil seasoolikatesse ning kinnitati puutikuga. Mulle isegi ei meenu, et oleksin mõnes lasteraamatus kohanud verivorsti tegemise kirjeldust – kui, siis väga vanades raamatutes.
Kuid minevikulugude sekka on kirjanik poetanud ka selliseid tarkusi, mida saab väga noorele inimesele edasi anda ainult elukogenud inimene.
Näiteks tunnistab vanaema, et ega temagi pole igas olukorras hea inimene olnud, kuid ta pingutab iga päev, et saada paremaks. Et kõik lapsed solvuvad mõnikord oma õdede-vendade või vanemate peale, ja et „sedaviisi kodus kraageldes õpib laps elu jaoks. Mitte niivõrd kaklema, kuivõrd ära leppima ja andeks andma. Ja andeks paluma, kui vaja“ (lk 89).
Kuid minevikulugude sekka on kirjanik poetanud ka selliseid tarkusi, mida saab väga noorele inimesele edasi anda ainult elukogenud inimene.
Et vanaemagi on lapsena korra varastanud, näpanud sõbrannalt Ameerika sugulaste saadetud kustukummi – see oli ilus sini-valge ja pehme, ja selliseid nõukogude ajal siin saada ei olnud. Vanaema andis tookord, lapsena, kustukummi omanikule tagasi ja palus andeks, aga häbi on tal siiani.
Et siis, kui vanaema oli päris väike, nägi vene papp tema meelest välja „nagu naine“, sest tal oli pikk maani rüü, ja „nagu mees“, sest tal oli habe – see on üks raamatu humoorikamaid lugusid.
Et Jumala kohta öeldakse ladina keeles „totaliter aliter“, täiesti teistsugune. Ja Jumal on Lauri raamatus kirjutatud suure algustähega.
Mida kaugemale raamatu lugemisega edenesin, seda enam tajusin, kuis minuni kandub miski, mida võiks pidulikult nimetada esivanemate väärtusilmaks. Raamatut lugedes näib, et vanaema suudab Clarale edasi anda midagi sellest mõtteviisist, mis oli omane meie vanavanematele Esimese Vabariigi ajal, kuid mille juured ulatuvad kindlasti palju kaugemale. Ja ta teeb seda moraalitsemata, inimlikult.
Clarale tundub vestluste järel vanaemaga, et vanasti oli elu toredam. Vanaema meelest on aga päris hea see, et enam pole viisakas väikestelt tüdrukutelt küsida, kas sul peigmeest kah juba on, nagu külatädid tema lapsepõlves tegid.
Raamatut lugedes näib, et vanaema suudab Clarale edasi anda midagi sellest mõtteviisist, mis oli omane meie vanavanematele Esimese Vabariigi ajal, kuid mille juured ulatuvad kindlasti palju kaugemale.
Kunstnik Urmas Viigi värvilistel illustratsioonidel sõna otseses mõttes lendavad või heljuvad õhus nii vanaema, majad, nööril kuivav pesu, vorstid, nukud kui ka lapselaps Clara. Tallinna omaaegset arhitektuuri ja vana aja eluolulisi esemeid on ta seevastu kujutanud monokroomsete graafiliste piltide kaudu, millel on „jalad maa peal“.
Kui otsida ajendit oma lastele või lastelastele endisaegsest elust rääkimiseks, on Katrin Lauri „Atlantis“ selleks suurepärane vahend. Lastel on üha keerulisem mõista seda, kuidas vanasti elati, see kadunud maailm on nende jaoks juba pea samasugune kui müütiline Atlantis.
Ent just selliste lugude abil, mida jutustab kirjanik vanaema häälega, saab lapsevanem või vanaema-vanaisa võimaluse rääkida ka oma (vana)vanemate ja suguvõsa elust ja saatusest.
Siis ei katke see nähtamatu kett, mis ühendab paljude põlvede kultuuri ja mälu ainulaadseks, hoidmist väärivaks.
Õpetada keelt ja luua mõtlemises see „pesa“, kuhu ajaloofaktid saaksid hiljem teadmistena kinnituda. Lugusid, mis on seotud praegu olemasolevate kohtadega, tasub lastele ette lugeda või jutustada juba maast-madalast. Siis ei katke see nähtamatu kett, mis ühendab paljude põlvede kultuuri ja mälu ainulaadseks, hoidmist väärivaks.
Tiia Kõnnussaar
kirjanik
