Jumal hindab kogumise asemel jagamist
/ Autor: Urmas Viilma / Rubriik: Arvamus, Arvamus / Number: 15. oktoober 2025 Nr 37 /
Nii nagu rikas mees Luuka evangeeliumis (Lk 12:20) mõõdame ja hindame meiegi lõikustänupühal ära saagi – mida oleme külvanud ja mis sellest külvist on viljana valminud, et neile, kes vajavad, seda jagada.
Oleme siin, et tunnustada neid, kelle elu ja töö on olnud viljakas Jumala ja ligimese teenimisel ning kelle jaoks tõeline rikkus ei seisne selles, mida saab kokku koguda ja varuda, vaid selles, mida saabki teistega jagada. Teie kõik, kes te siin täna olete, jagate igapäevaselt ligimestega oma aega, kingite teistele hoolt ja armastust, panustate kogukonnas oma annete, palve, muusika, sõna ja tegudega.
Andes täna üle elutööpreemia, mitmed teeneteristid, tunnustusmärgid, koostöömedalid, aukirjad ja mitmed muud tunnustused, ei märgi need mitte materiaalseid saavutusi, vaid Jumala ja ligimese teenimise rikkust. Ustav teenimine kirikus ja ühiskonnas laiemalt on nagu külvitöö, mis nõuab aega ja kannatlikku meelt. Kannatliku ja püsiva ootamise tasuks on teadmine, et kui seeme on kvaliteetne ning see on langenud heasse pinnasesse, kasvab see justkui Jumala enese aias, kandes rikkalikku saaki.
Paljud teist, keda täna siin toomkirikus täname, on teeninud meie armsas luteri kirikus ustavalt aastakümneid. Mõnikord olete te seda teinud avalikult ja nähtavalt, väga sageli aga vaikselt ja peaaegu märkamatult, ootamata kiitust ja tänu. Selline teenimistöö kirikus põhineb veendumusel, et meie töö ei kuulu meile, vaid see kuulub Jumalale. Nagu täna kõlanud evangeeliumi tekstis, kus küsimus ei seisne mitte aitade mahutavuses, vaid südame suuruses.
Tõeline tänulikkus väljendubki valmisolekus ja julguses öelda: „Issand, kõik, mis mul on, on Sinu. Kasuta mind, et Sinu headus võiks minu kaudu kasvada, et Sinu armastus võiks minu kaudu rohkeneda.“
Jumala ja ligimese teenimise ilu seisnebki selles, et see ei lõpe iial otsa. Õnneks ei hinda Jumal meid ka mitte selle järgi, kui palju me suudame oma elu jooksul kokku koguda, vaid kui palju me suudame oma elu jooksul jagada – külvata usku, lootust ja armastust.
Armsad sõbrad! Tänasel tänu- ja rõõmupühal – lõikustänupühal, anname au Jumalale, kes on lasknud oma kirikus valmida lõikusküpseks rikkaliku vilja. Iga koorilaul, koraal või kontsert; iga jumalateenistus, talitus ja piiblitund, sakramentide pühitsemine ja Jumala sõna kuulutamine; iga korrastatud ning restaureeritud pastoraat ja kirik; iga hooldatud kirikuaed ja kalmistu; iga hea sõna, lahke pilk ja toetav käsi on osa Jumala lõikusest. Teie kellegi töö ei lähe tühja, sest te olete kirikus külvanud Jumala enda põllule.
Kes nõnda on toiminud, on rikkad Jumalas, andes oma elu ja töö, käed, silmad, suu ja südame Issanda teenistusse – et Jumala aidad võiksid olla alati täidetud armastuse ja tänu viljaga. Aamen.
Urmas Viilma
peapiiskop
Lühendatud versioon peapiiskopi kõnest 12. oktoobril Tallinna toomkirikus
