Valvake!
/ Autor: Andres Tšumakov / Rubriik: Päevateema ja palve, Pühapäevaks / Number: 12. november 2025 Nr 41 /
Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! Luuka evangeelium 12:35
Meie aeg koosneb üldjuhul minevikust, olevikust ja tulevikust. Nendest kaks esimest mõjutavad kolmandat, kuid vastupidine pole ilmselt võimalik. Või ehk siiski? Kui me räägime tulevikukartusest ning see hirm mõjutab meie praeguseid mõtteid, sõnu ja tegusid. Üheks tulevikukartuse osaks globaalsete murede kõrval on paljude (kui mitte kõigi) inimeste puhul surmahirm. Ühel hetkel me sureme, meid enam pole, mis siis saab ning tuleb?
Kristlastena usume, et läbi aja minnes jõuame kord igavikku ja see igavikku jõudmine, see tulevik, saab alguse meie minevikust. Seega pole kunagi olnud päris ükskõik, mida inimene siin elus teeb. Vajalik annus kartust peab meid alati saatma. Ka usuisa Martin Luther rõhutab Väikeses Katekismuses korduvalt, et meie peame Jumalat kartma ja armastama … Mitte paaniliselt kartma, vaid pigem tundma aukartust Elu ees.
Küllap selleks peab olema ka arukust. Seda arukust, mis juhib meid mõtlema oma elule ja ajale siin maailmas, valvates selle üle, kuidas me elame ja kasutame seda meile antud aega. Jumal on seda meile ilmutanud ja ootab, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist (Pauluse kiri Tiitusele 2:12–13).
Andres Tšumakov
Aja ja igaviku Issand, kes Sa oled meile seadnud piirid ajas ja ruumis. Me palume Sind, et võiksime kasutada väärikalt seda aega ja maailma, mida Sina meile kingid.
