Valgus võidab ristil

Neid sõnu laulsid Kambja koolilapsed oma koolis 27. aprillil, kui toimus kevadine EELK kirikukogu istung.
Kogudustes kasvab noor kristlaste põlvkond. Kogudustes ja koolides tehakse tööd kristliku kiriku kasvatamiseks. See töö ei ole ilmselt nii ulatuslik, kui sooviksime.
Kambja kool on üks vähestest, kus nõukogudeaegsed väärtushinnangud ei juhi hariduse andmist. Kohaliku omavalitsuse juhi ja koolijuhi sõnavõtud andsid kinnitust haritusest, milles oli normaalselt suhestatud kohaliku ühiskonna ja kiriku koostöö.
Peapiiskop juhtis oma ettekandes tähelepanu mõnele aja märgile: «Käesolev aeg annab märku ka eluperioodide ja põlvkondade vahetumisest kiriku liikmete seas.» Ta meenutas teolooge ja õppejõude sellest ajast, kui praegune kirikujuhtide põlvkond oma kirikutööd alustas.
Oma kogudusele mõeldes märkan, et 27 aastat tagasi oli kirikuliste igapühapäevane koosseis teine. Uued inimesed on kirikus ja eriti hea meel on noortest.
See tähendab, et praegu on igati õige aeg kiriku igapäevaelus midagi muuta, kasvatada uus põlvkond kirikukorra ja muude uute traditsioonide juurutamiseks. Liturgia uuendus, arengukavade koostamine on hästi ajastatud, sest need lõimuvad ühiskonna arenguga.
Arvan, et vaimulikena ja koguduste töötegijatena saame aru, kui oluline on tulevikuperspektiivi kujundamine, eriti laste- ja noortetöö. Võiksime oma kirikus noore koguduse kasvule pühendada järgmised viis aastat, nagu meil olid kaks ristimise teema-aastat.
Lapsed ja noored on vastuvõtlikud ja ka paljud lastevanemad mõistavad, et kristliku kultuuri pärandil on harituses asendamatu koht. Noored inimesed ei kanna endas ateismiaja usuvastase kasvatuse vaenulikkust. See on tähelepandav eelis misjonitöö jaoks. Sõjajärgne põlvkond on saanud vaimse ja hingeelu traumad ning seetõttu on paljudel neist maailmapilt nagu mosaiik, kus mõned olulised killud puudu või nende asemele surutud sobimatud tükid. See ei jää inimesega suheldes märkamatuks.  
Me ei tea, kas ja kui palju on nendel inimestel soovi neid tühikuid sobiva killukesega täita. Usun, et koguduseinimestel on piisavalt head tahet aidata ja muuta nende elus kannatus õnnistuseks. Noored aga on võimelised leiutama koguduses uusi töövorme ja otsima teid, kuidas kaasata eakaaslasi usu ja lootuse tundmisele.
Noored ei ole koguduses üksnes rõõm, vaid ka vastutus. Kui noor inimene kogudusse tuleb, peame endalt küsima, kas oleme valmis temaga arvestama ja andma talle ruumi usutee otsimiseks ning selle väljendamiseks. Näen selles osas suurt võimalust ja ohtu. Oht peitub meis, kes me oleme oma traditsioonidega harjunud. Kas meil on piisavalt avar süda, armastamaks noort inimest just sellisena, nagu ta on, et anda aega õppimiseks ja kasvamiseks?
Kui käisin koolis noori leerikooli kutsumas, tuli viis inimest, aga kui koguduse noored järgmine aasta kutsumise enda peale võtsid, liitus leerirühmaga 20 noort. See, mida noored kirikus teevad, ei pruugi olla traditsiooniline. Nad tunnevad omaealisi ja leiavad kõige paremini tee nendeni.   
Mulle meeldib Soome kristlike noorte rokkansambel HB. Noore inimese suhet tardunud traditsiooni pärandiga ilmestab nende laul «Perkeleitä» (tõlkes saatanad või paharetid), mida HB esitas Läänemaal noorte kokkutulekul «Mida sa veel ootad?» aprillis 2010.
Nad laulavad: «Äge rokkmuusika on saatanast, trummid ja akordion on saatanast, Eurovisioon on saatanast…» Laulu sõnades on protest iganenud arusaamade vastu, mis ahistavad ja eksitavad ega ole üldse Jeesuse õpetusega kooskõlas. Igatahes soovitan neid kuulata ja vaadata.
Neil ja paljudel teistel noortel inimestel on, mida meilt küsida ja meile öelda. Igatahes Kambja koolis kõlas laste laul «Valgus võidab ristil» auväärse kirikukogu ees veenvalt ja rõõmsalt. Suur tänu õpetajatele!

Leevi Reinaru,
EELK Misjonikeskuse juhataja