Nikaiast Pärdini: 4. osa

NCL muusikas

Esimesed teated roomakatoliku missa proopriumi- ja ordinaariumiosade tekstidele komponeeritud mitmehäälsest muusikast pärinevad 11. sajandist. Kui esimestel mitmehäälsete missaosade loomise sajanditel eelistati muusikasse valada pigem missa proopriumiosi, siis alates 14. sajandist hakkasid heliloojad komponeerima eelkõige missa viiest ordinaariumiosast – Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus/Benedictus ja Agnus Dei – koosnevaid missatsükleid.

Nõnda kujunes missa ordinaariumiosade muusikalisest kompositsioonist omaette tsükliline vorm, mida on viimase 600 aasta jooksul lääne muusikaloos väga palju ekspluateeritud. On isegi arvatud, et missa ordinaariumi tekstid on enim viisistatud tekstid muusikaajaloos üldse.

Selle heliloomingus laialt kasutatud tsüklilise vormi kolmanda osa, Credo aluseks ongi, nagu mainitud, NCL. Arvestades missatsükli erakordselt laia kasutust võib seega öelda, et mitmehäälse muusika ajaloos on NCL pidevalt erilist rolli mänginud. Sama tähtis roll on sel tekstil ka tänapäeval ja see roll püsib tõenäoliselt ka tulevikus – sama kaua kui püsib läänekirik.

NCL on ühe muusikalise tsükli osa aluseks oleva teksti kohta suhteliselt pikk. Samuti on NCL grammatiliselt keerukas ja teoloogiliselt sisutihe tekst (kirikuloos on NC-d ja NCL-i alati peetud Piibli lühendatud versiooniks, st et iga lause puhul selles usutunnistuses saab viidata mõnele kohale Piiblis). Seetõttu on viimase 600 aasta jooksul missa Credo’t kirjutava helilooja ees alati seisnud probleem, kuidas liigendada NCL tähendusrikasteks üksusteks nii, et neid edukalt muusikaga siduda. Võiks ka öelda, et muusikalise Credo looja peab olema rohkem teoloog kui tavaline helilooja.

Arvo Pärt 90

Enne, kui kõnelda NCL-ist Arvo Pärdi loomingus, olgu tema 90. sünnipäeva puhul öeldud mõned kokkuvõtlikud sõnad ka tema elu ja loomingu kohta – n-ö pidulikkuse mõttes.

Arvo Pärt on sündinud 11. septembril 1935 Paides. Ametilt on ta helilooja, kuid samahästi võiks teda nimetada ka mõtlejaks, sest tema aforistlikud väljaütlemised muusika, inimelu ja religiooni kohta kogu tema karjääri jooksul on täpsed ja sügavad ning pälvinud seetõttu laialdast tähelepanu. Pärt on kindlasti ka teoloog, sest ainüksi meie jututeema, NC/NCL-i muusikasse valamine, nõuab, nagu mainitud, teoloogilist pädevust.

Arvo Pärt on välja arendanud omalaadse rangete reeglitega kompositsioonitehnika, mida ta nimetab tintinnabuli (ld ’kellukese’, ainsuse omastav sõnast tintinnabulum ’kelluke’). Selle tehnika kaks aluskivi on (1) diatoonilisest helireast ja kolmkõlast koosnev helikõrguslik alusidee ning (2) muusikaliste parameetrite tuletamine grammatikast. See tehnika on lubanud välja kujuneda stiilil, mille tõttu Pärdi muusika eristub nüüdisaja maailma muusikamaastikul väga tugevasti muust. Selles võib veenduda igaüks, kes kuulab Pärdi muusikat ja võrdleb seda muu lääne muusikaga.

Arvo Pärt on ka üks tähtsamaid kristlust ja kunstmuusikat ühendavaid tänapäeva heliloojaid maailmas. Juba alates 1968. aastast ei tee Pärt saladust oma kristlikust usutunnistusest ja tema muusika kristlikkus väljendub nii tema teoste temaatikas (sh tekstid) kui ka väljaütlemistes nende teoste kohta ning maailma ja inimelu kohta laiemalt. Pärt on lapsena ristitud luteri kirikus, kuid 1972. aastal ühines ta õigeusu kirikuga ning süvenes eriliselt Athose kloostri munkade pühade Siluani ja Sofroni pärandisse.

Alates 1956. aastast, millest pärinevad Arvo Pärdi Keskuse kodulehel asuva Pärdi ametliku teoste nimekirja esimesed teosed, „kirjutas“ Pärt oma loomingus „läbi“ 20. sajandi tähtsamaid modernistlikke kompositsioonitehnikaid ja -stiile: neoklassitsism, dodekafoonia, aleatoorika, sonorism, polüstilism. See periood lõppes 1968. aastal polüstilistilise ja rõhutatult kristliku teosega „Credo“, millele järgnenud nõukogude võimu poolne negatiivne suhtumine Pärdi loomingusse ja Pärdi enda muusikalis-vaimsed otsingud tõid kaasa loomingulised kriisiaastad 1968–1976.

Neil aastail avaldas Pärt vähe teoseid, teenides leiba eelkõige filmimuusika loomisega. Kriis viis aga välja lahenduseni: 1976. aastal avaldas Pärt klaveripala „Aliinale“, millest kujunes uue, tintinnabuli nime all tuntuks saanud stiili esimene teos. Tintinnabuli-tehnika alusele toetub Pärdi muusika tänaseni.

Kui Pärt polnud 1960. aastail oma avangardse ja lõpuks ka kristliku loomingu tõttu leidnud nõukogude kultuuripoliitikuilt mõistmist, siis umbes sama juhtus ka Pärdi tintinnabuli-teostega. Võimud ei näinud hea meelega mõju, mida Pärdi muusika nii kodumaal kui ka juba välismaal inimestele avaldas, ning tegid Pärdi loominguvabadusele takistusi.

Kõik see päädis Arvo Pärdi ja tema perekonna lahkumisega nõukogude Eestist 1980. aastal, algul Austriasse Viini ja seejärel 30 aastaks Saksamaale Berliini. 1980. aastaist alates hakkas Pärdi looming läänes tasapisi tuntust koguma, oluliseks mõjutajaks oli seejuures 1980. aastal kirjastusega Universal Edition sõlmitud leping Pärdi teoste levitamiseks ning 1984. aastal alanud loominguline koostöö plaadifirmaga ECM ja produtsent Manfred Eicheriga.

Mart Jaanson

(Järgneb.)