Misjon algab kohtumisest ja kuulamisest

Misjonile mõeldes meenub esmalt Jeesuse antud misjonikäsk: Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! (Mt 28:19–20)

See sõnum ja samas käsk on sõna otseses mõttes suur, ülemaailmne ning seotud esmalt vaimulike ja misjonäride igapäevatööga. Nemad on saanud vastava hariduse ja õiguse seda käsku täita ning ellu rakendada. Koguduseliige ei risti ega ka õpeta otseselt ju kedagi. Kuidas aga lahti mõtestada misjonit nõnda, et iga koguduseliige tunneks ennast sellesse töösse kaasa haaratuna ja misjoniülesanne oleks temalegi jõukohane ja rõõmu pakkuv?

Luterliku Maailmaliidu dokumendis „Misjon kontekstis: uuenemine, lepitus, võimestamine” on misjoni teema lahtimõtestamiseks tänases maailmas ja kontekstis toodud tähelepanu keskmesse hoopis lugu Emmause teel (Lk 24:13–35). Oleme harjunud seda lugema ja kuulama ülestõusmispühadel, kuid selles loos on juttu misjoni olemusest ja praktikast, mis saab teoks märksa väiksemates mastaapides ja vaiksemalt, kuid ehk just seetõttu on see meie tänases Eesti kontekstis ka jõukohasem, südamelähedasem ja koguduseliikme jaoks märksa lihtsamalt ellu rakendatav kui Jeesuse antud misjonikäsk.

See on lugu kahest teelolijast, kes kõnnivad Emmause poole. Nad ei olnud apostlid, ei kuulunud Jeesuse 12 jüngri hulka. Nad olid lihtsad mehed, keda olid puudutanud ja samas ka segadusse ajanud sündmused Jeruusalemmas. Just sellistel hetkedel tuli Jeesus nende juurde – mitte käsuga, vaid esmalt teekaaslase, kuulaja ja selgitajana. Jeesus kohtus nendega seal, kus teekäijad sel hetkel olid. Ta ei nõudnud neilt midagi, ei käskinud neil midagi teha, vaid kõndis lihtsalt nende kõrval, küsides ja seejärel kuulates teekäijate mõttevahetust ja nende küsimusi.

Meil on sageli olemas vastused kristliku usu kohta, aga unustame esmalt küsida ja kuulata, missugused on need teemad, millele otsivad täna vastuseid inimesed, kellega kohtume, olgu nendeks siis kolleegid, sõbrad, pereliikmed või täiesti võõrad inimesed. Sageli me ka arvame, et teame, mida inimesed mõtlevad või mida nad teada tahaksid, kuid see on üks suurimaid eksitusi inimestevahelistes suhetes üldse.

Misjon ei alga suurtest rahvamassidest, vaid igast meie üksikust kohtumisest kaasinimesega teel olles. See saab alguse kuulamisest. Kuulakem noori, kellel on küsimusi, mida varasemad põlvkonnad ei osanud isegi sõnastada. Kuulakem mehi ja naisi,  kes elavad kiirustavas argipäevas ja püüavad leida tasakaalu töö, pere ja sisemise rahu vahel. Kuulakem eakaid, kes tunnevad end ühiskonnast kõrvale tõugatutena. Kuulakem neid, kes ei usu – mitte selleks, et neile kohe vastata, vaid et mõista, kuidas evangeelium võiks neid puudutada.

Me ei pea kohe vastama, veenma või teoloogiliselt seletama, vaid esmalt on meie ülesanne kohal olla, nii nagu seda oli Jeesus. Kuulamine on täna esimene ja sageli ka kõige raskem osa misjonist, sest selle eelduseks on keskendumine mitte endale, vaid teisele inimesele.

Kuid kuulamine üksi ei ole misjon. Emmause loos valmistas kuulamine ette võimaluse selgitusteks. Nii nagu loos kirjutatakse, Jeesus seletas neile kirju ehk ühendas teekäijate küsimused Jumala sõnaga. Sama jõukohane ülesanne on igal kristlasel jagada evangeeliumi lihtsalt ja loomulikult, seostades inimese elu Jumala armastusega. Mõnikord piisab selleks vaid ühest lausest, teinekord on selleks palve või oma kogemuse jagamine ning mõni Piibli kirjakoht.

Kui jüngrid Emmause loos Jeesuse leivamurdmisest ära tundsid, siis muutus kõik. Nad läksid tagasi Jeruusalemma – tagasi sinna, kust olid tulnud. Nad läksid rõõmu ja julgusega ning tunnistasid teistele: „Issand on tõesti üles tõusnud!“ See oli nende misjon ehk rõõmusõnumi kuulutamine, mis kasvas välja nende isiklikust kogemusest kohtumisest ülestõusnud Issandaga. Nii saab iga koguduseliige olla Emmause teel olija, aga ka Emmause tunnistaja. Igaühel meist on võimalus kuulata, kõndida koos ja jagada rõõmusõnumit, mida oleme ise kogenud, millesse me kirikus usume.

Misjonikäsus ütleb Jeesus: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures.“ Hea on teada, et me ei tee seda tööd üksinda. Nõnda ei ole misjon koorem, vaid kingitus – see on nagu tuli, mis süttib südames ja valgust jagades see kasvab. Emmause lugu julgustab misjonit meie kontekstis lahti mõtestama teisest vaatenurgast, kui seda oleme harjunud ehk seni tegema.

Katrin-Helena Melder

assessor