Iseseisvuspäeva jutlus 24.veebruaril 2006 Tallinna Kaarli kirikus

Efesose
kirja 2. peatükis ütleb apostel Paulus: 
Nüüd ei ole te enam
võõrad
ja majalised vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed,
ehitatud
hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on
Jeesus
Kristus ise.

Elame
võõrdumuse ja omakspidamise pinges. Otsime oma kohta kõiksuses, oma turvalisust
ja inimväärikust. Kas oleme ainult külalised või kutsutud ja seatud
majapidajad?  Mis on meie kodanikujulguse
allikaks? Kus on meie eeskujud ja pühakud?

Eesti
ajaloos puuduvad suured kangelased, hiilgavad võidud, kuulsusttoov kõrgkultuur.
Kui ühinenud Euroopa 12.sajandil siinse metsiku ääreala üle võttis, sai Eestigi
osa tsivilisatsiooni eelistest. Paraku osutusime allutatud rahvaks.

Allutatu
jaoks on  see, millega ülemvõim uhkustab,
sageli kättesaamatu ja ka vaimselt vastuvõtmatu. Allutatu on  võõras ja vang omaenda kodus. Ta püüab
põgeneda, ignoreerida, olla hoolimatu. Selline meeleolu mürgitab nii avalikku
kui isiklikku elu.

Seda
kinnitavaks valusaks kogemuseks on okupatsiooniaeg. Pelgus ja eitus varjutab
nii suhtumist  Itta kui Läände  kui ka meie omavahelist suhtlemist. Ilmneb
püüd olla vabad mitte ainult riiklikult vaid ka riigist, mitte ainult  konventsionaalseist pereahelaist vaid ka
armastusest, mis seob. Me ei vaja kedagi ja kogeme peagi, et ka meid ei vajata.

 

Ei
ole suuremat saavutust meie rahva ajaloos kui iseseisvuse väljakuulutamine 88
aastat tagasi.  Selles kangelasteos oli
osaline kogu rahvas. Kaasaarvatud eelnevad põlvkonnad.  Samas ei viinud selleni kindlasti nostalgia
kuldse muinasaja vastu, vaid tasapisi omandatud Euroopa vaim. Olgugi
vägivaldselt siin kehtestatud kristlus peitis endas sisemist jõudu, mis
äratas  talurahva iseteadvuse ja rajas
iseseisvuse ja omariikluse alusmüüri.

Koidulauliku
sõnul: 

Sind,
aga, taeva vägede Jumal, kummardame, su laste koor. Tule Sa jõule võimetumal’
ise appi, kus tegu noor. Valguse vahiks kutsume sind, kojaks Sinule Eesti pind.
Avita, Issand!

Oma  mina väärikus, võrdväärsus, vastutusvõime.
Jumalast antud kutse olla mitte ainult tööriist ja tarbija  vaid looja ja andja. Mitte ainult ise,  vaid ka isekeskis.

Vajame
seda sisemist vabadust ja iseseisvust. Sest vaid iseseisvus võimaldab
partnerlust ja koostööd –   nii
perekonnas, ühiskonnas kui maailmas. Abielu ei pea kartma. Perekonda ei pea
kartma. Kollektiivsust ei pea kartma. Aga inimsuhete hoone vajab alust, milleks
ei saa olla inimene ise, ei tema orjaseisund ega ainuvõim.

 
Sellele
alusele viitab apostel Paulus. Selle aluse nurgakiviks on Kristus, kelles
leiame lepituse ja õige suhte Jumalaga ning üksteisega. Ta teeb meid vabaks
seeläbi, et tunnustab meid  isiksuste
ja  partneritena ka siis, kui  eksime 
ja nõrgad oleme.

Johannese
evangeeliumis ütleb Jeesus:
Ma
ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma
nimetanud sõpradeks…Armastage üksteist. (15:15.17). 

Mida
muud peaksidki Jumala kodakondsed tegema! Siit saab alguse kogu tänase
ühisvastutuse ja demokraatia mõiste.

Peaksime
toetuma just nendele alustaladele, mis Euroopa ühiskodu ehitussaginas kipuvad
ununema ka juba varem alustanutel. Meenutagem siinkohal Euroopa Liidu vaimse
isa Robert Schumanni sõnu:

“Demokraatia
on kristlik, või teda ei ole üldse. Antikristlik demokraatia on karikatuur, mis
päädib türannias või anarhias. Riik ei saa õiglust rikkumata ja iseennast
kahjustamata mööda vaadata religiooni tegusast virgutusest kodanikuväärtuste ja
ühiskonna laostumise takistamisel.“

Mõistes
hukka kommunismikuriteod, andis Euroopa Komisjon kaudse hinnangu ka ateismile –
kommunismiideoloogia lahutamatule osale ja alusele. Oluline on seda silmas
pidada. On ju ka täna inimesi, kes jätkavad taoliste vaadete propageerimist.
Vabadus pole kunagi liiga kindel.

Meid
muudavad murelikuks kultuurikonfliktid maailmas, Euroopas ja Eestiski. Seda
enam ei tohi me reeta vabadust, seda 
endale hoides. Armastades oma rahvast ja riiki, tuleb meil ühtaegu olla
ka maailmakodanikud. Vajame tunnetust oma missiooni suurusest, vajame
enesekindlust ja empaatiat, vabaduse sisemist allikat.

Ei
ole paremat alust meie iseseisvusele ja kodanikujulgusele kui Jumala
kodakondsus, millest kõneles Paulus. Pühakoda ja kirik on selle üleilmse hoone
ja osaduse tellinguks ja tööjooniseks.

See
ehitusplats algab meist igaühest:  Iga
perekond, kogukond, kogu rahvas  vajab
inimsuhete puhtust ja kirkust, elu pühadust ja pühade osadust. See tähendab ka
hoolivust ja vastutust. Eriline ülesanne lasub neil, keda rahvas on valinud
juhtideks.  Raske on armastada  riiki, kui toitud prügikastist või oled
meeleheitel laste tervise ja kõhutäie pärast.

Iseseisvuspäeva  sangariteks ei tee meid lihtsalt arutlus
elustandardi üle, vaid eelöeldud ideaalide 
seadmine ja järgimine. Võtkem Jumala kodakondsus oma kodanikuksolemisse
kaasa. Austagem, vääristagem  ja
pühitsegem sellega meie iseseisvust!

Meie
nimekas rahvuskaaslane  Fanny de Sievers
on öelnud: Maailm ehitab end meie silma all. See maailm, mis kuulub
kuningriiki. Ei mitte see, mis on aldis illusioonide Vürstile ja on mõistetud
kadumisele. Iga palve on Jumala ehitusse lisatud kivi. Imekivi, millel on
meelevald vabastada palvetajat oleluse tarbetuist koormaist ja teha õilsaks
kõike,  mida ta kätte võtab… ja päästa
kõike, mida armastab.

Olgu
selleks ka meie rahva tulevik. Aamen.