Jumalarahva rõõm

Piiblis on Jeesuse sõnad: «Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.» Paulus ütleb Tessaloonika kogudusele: «Jah, teie olete meie kirkus ja rõõm!»
Taevas rõõmustab igaühe üle, kes meelt parandab. Jumalarahvas tunneb rõõmu kaaskristlastest. Iga koguduse vaimulik, kuid mitte ainult vaimulik, rõõmustab, kui kirikus on palju rahvast. Tunneme siirast rõõmu, kui on palju ristimisi ja leerilapsi.
Kuressaare koguduse teenimise ajast paljude kaunite hetkede kõrval ühe eredamana mäletan kolmekuningapäeva aastal 1988.
Kogudust külastas peapiiskop. Kui kirikusse hakkasime minema, selgus, et peapiiskopile ei ole enam ruumi. Kirik oli rahvast nii täis, et vaid mõne tubli tugeva mehe abiga pääses peapiiskop, külg ees, lõpuks altarisse. Kaunimat jumalateenistuse algust ei suuda ette kujutada. See oli ehtne rõõm. Meid rõõmustavad teised kristlased.
Eks oleme ka hingekitsikust tundnud, kui laud on kaetud, kuid kutsutud pole tulnud. See ei ole argielus harv kogemus, et kauni kellahelina saatel tuleb kirikusse vaid kasin hulk palvelisi.
Minu süda tuksub juba ootusärevusest. Nädala pärast hakkavad paljud kogunema Tartusse EELK kirikupäevale ja vaimulikule laulupeole. Rõõmu tuntakse suurest jumalarahva perest, ühisest koosolemisest ja laulust.
On öeldud, et minu usk Jumalasse ei tee mind õndsaks. Minu ja Jumala side on nagu peenike niit, mis katkeb kergesti. Ka kurjad vaimud usuvad ja värisevad. Õndsaks teeb meid selline usk, mis liidab kaaskristlasega – usk, mis paneb mind teisest inimesest rõõmu tundma ja tema järele igatsema.
Kindlasti on ka sellist usku, mis paneb meid teisi inimesi kritiseerima, nende ettevõtmisi halvustama, enda tegemisi teiste omadest olulisemaks pidama. Selles maailmas leidub selleks miljon põhjust. Vaevalt on see aga tõeline kristlus. Kirikupäev on selles mõttes jumalarahva pidu, et siin rõõmustatakse kaaskristlaste üle, nauditakse koosolemist. Selles rõõmus on taevalik alge.
Mõnigi kord oleme küsinud: miks ma lähen kirikusse? Mis ma sealt saan? Kas ma ei või siis kodus vaikselt uskuda ja palvetada? Siis taipame, et koguduse keskel on teised, kes vajavad mind. Ma ei saa jätta minemata. Enda soovide järgimisel on õige pisut kristlusega ühist. Õnnelikuks teevad meid need asjad, mida teeme teiste inimeste pärast. Teiste rõõmust rõõmu tundmine on kõige ilusam rõõm.
Mäletan 1970ndate algust. Olin üliõpilane Tallinnas. Vahel läksin kirikusse selle pärast, et keegi ei saaks ütelda, et seal ei ole mitte ühtegi noort inimest. Ma ei tea, kui õilis minu mõtlemine oli, kuid see, kes on kirikus ja kui palju neid seal on, oli mulle tähtis küll.
Nüüd ootan põnevusega suurt hulka rahvast Tartusse, kes üheskoos laulavad kiitust Jumalale. Kirikupäev ja vaimulik laulupidu on kahtlematult meie kiriku suurim ja silmapaistvaim sündmus, mis kordub iga viie aasta tagant. Ettevalmistused on jõudnud kõrgpunkti. Laud on rikkalikult kaetud. Kallis rahvas, tulge pidulauda.  
Hea meelega tooksin Tartusse kohale kõik eestimaalased, kuid kahjuks saan ma kindlasti kohale viia ainult iseenda. See ongi minu osa ja ülesanne. Kuid rõõmu saan ma tunda kõikide nende tuhandete kaaskristlaste pärast, keda neil päevil Tartus võin kohata.
Kui ma ei saa teie kätt raputada ja mõnda mõnusat mõtet vahetada, siis ühises palves saan koos teiega Kõigeväelise ees kummarduda, teiega kokku sulada ühises armulauaosaduses ja kusagil lauluväljakul püüan teile ka lehvitada.
Õnnistatud selle suve suuründmust soovides ja meeldivaid kohtumisi ootama jäädes.

Joel Luhamets,
assessor