Sissejuhatus ajaloolis-kriitilisse meetodisse: 3. osa

Kõik algab tekstikriitikast

Kuigi tänu teaduslikule piibliuurimisele ja moodsatele piiblitõlgetele on mõjule pääsenud arusaam, et Piiblit tuleb uurida algkeeltes, on põhjust mahukaks tekstikriitiliseks tööks – sest ükski algkeelne piiblikäsikiri ei kattu kunagi kirjutatud ja kujunenud piibliraamatute originaalidega.

Kuna meid lahutab Piibli kirjutamisest väga pikk aeg (vanimad Vana Testamendi tekstid, milleks on teatud lõigud psalmides, jutustuste episoodid, väiksemad seaduse- ja õpetussõnade kogumikud, on tekkinud alates 8. saj-st eKr, vanimad Uue Testamendi tekstid, milleks on Pauluse enda käega kirjutatud ehtsad Pauluse kirjad, on kirjutatud 1. saj keskel pKr), siis ei ole säilinud mitte ühegi piibliraamatu originaali – on vaid suur hulk kohati üksteisest lahkneva sõnastusega ja erinevatest aegadest pärinevaid koopiaid.

Ehkki Vana Testamendi vanimad säilinud käsikirjade fragmendid on kirjutatud 1. saj eKr, pärineb vanim tervikkäsikiri – Codex Leningradensis – aastast 1008 pKr ning on seega peaaegu tuhat aastat noorem kui selle tervikteksti kanoniseerimise aeg. Kuigi Uue Testamendi vanimad käsikirjad on pärit juba 2. saj-st pKr, s.t nende ajaline kaugus algsest kirjapaneku ajast ei ole suur (osa Uue Testamendi kõige hilisemaid tekste ongi pärit alles 2. saj-st), pärinevad vanimad tervikkäsikirjad 4. saj-st. On selge, et nende sajandite jooksul tegi tekst ümberkirjutamise tulemusena läbi muutusi. Suur probleem on ka käsikirjade rohkus. Praktiliselt pole ühtegi käsikirja, mis kattuks mõne teisega viimse kriipsuni.

Piibli tekstikriitika ülesanne on võrrelda tuhandeid säilinud käsikirju ning taastada tekstikuju (lugemisviisi), mis on võimalikult lähedane Piibli algtekstile. Nii jagatakse Uue Testamendi raamatute käsikirjad nende vanust arvestades erinevatesse rühmadesse, millest kõige vanema rühma moodustavad papüürused.

Üldiselt kehtib põhimõte, et sõnastus, mida toetavad vanimad käsikirjad, on tõenäoliselt kõige lähedasem algsele. Kuid alati ei pruugi see nõnda olla, sest mõnikord võib algtekstile lähedasem lugemisviis olla säilinud hoopis mõnes hilisemas käsikirjas, mille aluseks on mõni vanem hävinud käsikiri.

See, et mingit sõnastust toetab erakordselt suur hulk käsikirju, pole seega iseenesest veel argument selle sõnastuse algupära kasuks – määrav on, kui ühte või teist lugemisviisi toetavad kaalukad (s.t vanad) käsikirjad. Sõnastust, mida toetavad kõige kaalukamad käsikirjad, tuleb edasi uurida keeleliste ja sisuliste kriteeriumide alusel. Uuritakse teksti grammatikat, sõnavara ning analüüsitava kirjakoha ajaloolist ja teoloogilist konteksti.

Vana Testamendi tekstikriitika puhul ei ole võimalik võrrelda kuigi suurt hulka heebreakeelseid käsikirju, küll aga on õnneks tehtud palju tõlkeid olulistesse vanadesse keeltesse. Neist vanim – kreekakeelne Septuaginta tõlge – on pärit juba viimastest sajanditest eKr, ehkki meie päevil tuntud nooremate käsikirjade kaudu.

Kui kõrvutada selliseid vanu kreeka-, ladina-, aramea-, süüriakeelseid jpt tõlkeid vanimate heebrea tervikkäsikirjadega ning eriti vanemate heebrea fragmentidega alates Surnumere käsikirjadest, on tihti võimalik kõrvaldada nooremate käsikirjade ümberkirjutusvigu. Ent uuem tekstikriitika on seadnud küsimuse alla Vana Testamendi algteksti mõiste, sest tõenäoliselt pole päris ühtset algteksti kunagi olnudki.

Selle asemel ringles Jeesuse ajal hulk, kohati tuntavalt erinevaid Vana Testamendi raamatute käsikirju, mida ühendas laias laastus vaid üks põhimõte: kaanoni fenomen, s.t teatud valikut usulise elu jaoks autoriteetseid raamatuid, mitte aga nende täpset tekstikuju ja mahtu. Seega keskendub Vana Testamendi tekstikriitika põhiliselt selgete ümberkirjutusvigade kõrvaldamisele vanimates tervikkäsikirjades, ent üha rohkem räägitakse ka Hexapla laadis erinevaid versioone kõrvutavatest väljaannetest (probleemide kohta lähemalt vt Nõmmik 2012).

Urmas Nõmmik

Jaan Lahe

(Järgneb.)

---

Esmakordselt ilmus artikkel veebiajakirjas Kirik & Teoloogia 28.02.2014