Island: religioon kaob tunniplaanist, kuid jääb kooliprogrammi

Selle sarja viimane artikkel vaatab otsa Islandi religiooni õpetamise loole. Kui Islandi tuled taevas vilguvad ja geisrid maa alt tulist vett üles purskavad, siis võib-olla tundub, et selle saare inimesed mõtlevad maailmapiltide üle sügavamalt kui enamik meist.

Väike rahvaarv, karm loodus, tugev kirjandustraditsioon ja kõrge usaldus riigi vastu loovad kuvandi ühiskonnast, mis justkui toimib teistel alustel kui ülejäänud Euroopa. Sama kehtib ka hariduse ja religiooni suhte kohta.

Usuline enesemääratlus Islandil Hagstofa Islands andmetel 2025. aastal. Joonis: Olga Schihalejev

2025. aasta seisuga elab Islandil umbes 383 000 inimest. Enamik neist kuulub endiselt evangeelsesse luterlikku kirikusse, kuid igapäevane religioosne praktika on viimastel kümnenditel märgatavalt vähenenud. Samal ajal on ühiskond muutunud maailmavaateliselt mitmekesisemaks: kasvanud on nii katoliiklaste, Ásatrú (islandi loodususund) liikumise kui ka sekulaarsete ja humanistide (Siðmennt – islandi humanistide organisatsioon) nähtavus ja arvukus.

See vastuolu – tugev ajalooline kristlik raamistik ja üha ilmalikum tegelikkus – on loonud pinge, mille lahendust võib hästi jälgida just koolihariduse kaudu.

Religiooni õpetamise lugu Islandi koolides

Haridussüsteem Islandil Eurydice andmetel. Mustas kirjas kohustuslik kooliiga

20. sajandi keskpaiga Islandil ei olnud religioon midagi, mida oleks tulnud põhjendada. Koolis õpetati kristlust samamoodi, nagu õpetati ajalugu või emakeelt – see oli osa harjumuspärasest maailmakorrast. Luteri kirik, mille roll riigi kujunemises oli olnud keskne, oli tihedalt seotud ka haridussüsteemiga.

Religiooniõpetus oli oma olemuselt konfessionaalne usuõpetus: Piibel, kirikuaasta, kristlik moraal ja palved moodustasid terviku, mida põhjendati eelkõige järjepidevusega. Kool aitas taastoota ühiskonda, mis nägi end kristlikuna. Sisuliselt luterlik usuõpetus peegeldas ühiskonda, kus usk ja rahvuslik identiteet olid tihedalt põimunud, luterlust ei tajutud ühe võimaliku maailmavaatena teiste seas, vaid kultuurilise normina.

See olukord hakkas ajas muutuma 1970.–1980. aastatel, mil paralleelselt heaoluriigi kujunemise, linnastumise ja haridustaseme tõusuga hakkas religiooni roll nihkuma eraellu. Kirikusse kuulumine jäi küll statistiliselt kõrgeks, kuid usk kaotas oma iseenesestmõistetavuse ja ka selle roll igapäevaelus hakkas taanduma. Lisaks hakati ühiskonnas arvestama enam vähemustega laiemalt ning kitsamalt nendega, kes ei kuulunud luterliku enamuse hulka.

Koolis väljendus see esialgu väga ettevaatlikult: religioon jäi alles, kuid seda põhjendati üha enam pigem kultuuri ja moraali, mitte usu kaudu.

Oluline murdepunkt saabus 1989. aasta riikliku õppekavaga. Just siis loobuti ametlikult konfessionaalsest religiooniõpetusest ning asendati see mittekonfessionaalse kristliku religiooniõpetusega. See oli kompromiss: ühelt poolt tunnistati, et Island ei ole enam religioosselt homogeenne, teiselt poolt ei oldud valmis kristlikust raamistikust täielikult loobuma.

Aine sisu oli suuresti kristlus kui Islandi  kultuuri- ja väärtussüsteemi raamistaja ning Islandi ajaloolise identiteeti osa. Piiblilugusid kasutati moraalsete arutelude lähtekohana. Samas usulised ja kiriklikud eesmärgid muutusid aines sobimatuks.

1990. aastatel ja 2000. aastate alguses muutus see kompromiss järjest hapramaks. Sisseränne, globaliseerumine ja sekulaarsete maailmavaadete tugevnemine tõid kaasa küsimuse, miks peaks just kristlus olema moraalse arutelu keskpunkt. 2008. aasta õppekavas muutus senine aine „Teadmised kristlusest, eetikast ja religioonist“ religiooniõpetuseks.

Ainekava kirjelduses eemaldati aine põhjendusest viide „kristlikule moraalile“ ning asemele tulid universaalsemad väärtused: võrdsus, demokraatia, inimõigused ja austus. Küsimus polnud enam ainult selles, kuidas kristlust õpetada, vaid miks just kristlus peaks olema moraalse orientatsiooni keskpunkt.

Sisuliselt tunnistati, et moraali või tõde ei saa enam siduda ühe konkreetse religioosse traditsiooniga. Kristlus jäi küll õppekavasse, kuid juba selgelt ühe kultuurilise ja ajaloolise nähtusena teiste seas. Ühelt poolt käsitleti kristlust Islandi ajaloo ja kultuuri osana, teiselt poolt tutvustati maailmausundeid, kuigi pigem ülevaatlikult ja hierarhiliselt: kristlus esikohal, „teised usundid“ selle järel.

Järgmise olulise sammu tõi endaga kaasa aga 2011. aasta õppekava reform. Selle eesmärk oli muuta kooliharidus vähem killustatuks ning rohkem oskustele ja mõistmisele suunatuks. Senised ained liideti suuremateks tervikuteks. Üheks suuremaks tervikuks sai aine nimetusega sotsiaalained, kuhu koondusid senised ajalugu, ühiskonnaõpetus, religiooniõpetus, eetika, geograafia ning eluoskused (meie inimeseõpetusega sarnane aine).

Religioonist sai üks paljudest viisidest, kuidas inimesed on oma maailma seletanud. Sellises raamistikus ei õpetata enam, mida uskuda, vaid arutletakse selle üle, miks inimesed usuvad, kuidas religioon on mõjutanud ajalugu, poliitikat ja kultuuri ning milline on selle roll tänapäeva pluralistlikus ühiskonnas.

Religioonist räägitakse samas ruumis koos inimõiguste, demokraatia, identiteedi ja võimuga – seega ühiskondliku nähtusena ning ühena paljudest inimkultuuri ja identiteedi väljendusvormidest. Selline lähenemine peegeldab hariduse uue põhiväärtuse olemust: õpilast mitte „uskuma õpetada“, vaid aidata tal mõista maailma – selle ajaloolist ja kultuurilist mitmekesisust ning oma kohta selles kontekstis.

Kas see on koolide jaoks parem?

See sõltub vaatenurgast. Traditsiooniliste religiooniõpetajate ja mõningate poliitiliste rühmituste hinnangul ei tohiks kristlikku õpetust koolist välja nihutada, kuna see on osa riigi kultuurilisest identiteedist ja ajaloolisest pärandist. Samas rõhutavad teised, et uues sotsiaalainete raamistikus on parem ruum aruteluks mitmekesisuse, sallivuse ja kriitilise mõtlemise üle – ilma et ühtegi teemat eelistataks või ühele tõele allutaks.

Paradoksaalsel kombel võib just religiooni „nähtamatuks muutmine“ tunniplaanis olla see, mis võimaldab sellest rahulikult rääkida. Kui usk ei ole aine, mida tuleb sooritada, vaid teema, mida saab mõtestada, tekib ruum kriitiliseks ja ausaks aruteluks.

Praktikas tähendab see aga, et sarnaselt Eestile sõltub religiooni käsitlemine õpetajast, koolist ja kontekstist. Kuna õppematerjalide kasutamine on soovituslik ja religioon ei ole eraldi aine, võib see mõnes koolis saada põhjaliku käsitluse, teises jääda tagaplaanile. Samas ei ole Island loonud religioonile alternatiivainet ega võimalust sellest loobuda – religioon on osa sotsiaalainetest nagu ajalugu ja kodanikuõpetuski.

Uuringud ja intervjuud Islandi noortega viitavad sellele, et selline lähenemine ei ole tekitanud vastureaktsiooni. Noored on üldiselt sallivad religioosse mitmekesisuse suhtes, kuid ei pea religiooni enda identiteedi keskseks osaks. Usku ei peeta konfliktiallikaks, vaid pigem isiklikuks või kultuuriliseks küsimuseks. Kirikut nähakse olulise institutsioonina elurituaalide – pulmade ja matuste – jaoks, kuid mitte moraalse autoriteedina.

Kiriku külastamine

Avalikku arutelu on tekitanud Islandil ka traditsioonilised kooliga seotud kirikukülastused, näiteks jõulude ajal. Paljude jaoks on see lihtsalt „nii, nagu alati on olnud“: lapsed laulavad jõululaule, istuvad kirikupingis ja kuulavad lugu, mis kuulub Islandi kultuurimällu sama loomulikult nagu rahvajutud või vanad jõululaulud.

Just siin tekib aga pinge. Osa lastevanemaid ja õpetajaid on küsinud, kas see on ikka kultuur või juba religioosne praktika ja kas koolil on õigus panna kõik lapsed selles osalema. Vastuseks on haridusasutused ja poliitikud rõhutanud, et tegu ei ole usu õpetamisega, vaid ajaloo ja traditsioonide kogemisega. Kirikusse minekut on kaitstud mitte usu, vaid kultuuri nimel.

Kui mõni kool on püüdnud sellest tavast loobuda ja asendada kirikukülastuse neutraalsema jõuluüritusega, on see omakorda tekitanud pahameelt: kas nüüd häbeneme oma ajalugu? Nii ongi jõulukirik saanud sümboliks, mille ümber arutletakse mitte niivõrd Jumala olemasolu, vaid selle üle, kus jookseb piir traditsiooni ja usulise mõjutamise vahel.

Need vaidlused ütlevad Islandi ühiskonna kohta palju. Kirik on endiselt oluline, aga mitte püha. Tal on kultuuriline kaal, kuid mitte vaieldamatu autoriteet.

Kokkuvõtteks

Kuigi Islandi koolides ei leia eraldi ainet religiooniõpetus, ei tähenda see, et Island oleks religiooni õppimise oma koolides lõpetanud. Aine kadumine on seotud suuremate hariduslike muudatustega, mille raames püütakse teadmiste killustatuse ohtu lahendada. Religiooni käsitletakse sotsiaalse nähtusena. Ta on paigutatud inimeste lugudesse, ajalukku ja vaidlustesse väärtuste üle. Religiooni käsitlemine sotsiaalainete osana kätkeb endas nii võimalusi avatud aruteluks ja mõtestamiseks kui ka ohtu teema käsitlemata jätmiseks.

Olga Schihalejev

Ave Nael

Kasutatud allikad

Blondal, Kristjana Stella. 2014. Student Disengagement and School Dropout: Parenting Practices as Context. Reykavík: University of Iceland. doi:10.13140/2.1.2720.7045.

Eurydice. European Commission: European Education and Culture Executive Agency. 2023. The structure of the European education systems 2023/2024 – Schematic diagrams. Publications Office of the European Union. https://data.europa.eu/doi/10.2797/212303.

Gunnarsson, Gunnar J. 2020. „Facing the New Situation of Religious Education in Iceland”. Religions 11, no. 10: 537. Doi: 10.3390/rel11100537.

Gunnarsson, Gunnar J, Hanna Ragnarsdóttir, Gunnar E Finnbogason, and Halla Jónsdóttir. 2016. „Young People’s Views on Religions in a Multicultural Society”. Usuteaduslik Ajakiri 69 (1): 93–109.

Kristinsson, V., Matthíasson, B., Karlsson, G. „Iceland”. Encyclopedia Britannica, November 26, 2025. https://www.britannica.com/place/Iceland.

Hagstofa Islands. „Mannfjöldi eftir trú og lífsskoðunarfélögum 1998–2025“. Statistika andmebaas. https://px.hagstofa.is/pxis/pxweb/is/Samfelag/Samfelag__menning__5_trufelog__trufelog/MAN10001.px/. 

Artikkel on valminud Tartu Ülikooli usuteaduskonna kursuse „Religioon ja haridus” raames.

Seotud artiklid: https://eestikirik.ee/religiooniharidus-tasakaalu-otsing-usuvabaduse-ja-mitmekesisuse-vahel, https://eestikirik.ee/religiooniopetus-poolas, https://eestikirik.ee/religiooniopetus-itaalias, https://eestikirik.ee/religiooniopetus-pohja-iirimaal, https://eestikirik.ee/religiooni-opetamisest-bosnias-ja-hertsegoviinas, https://eestikirik.ee/religiooniopetus-rootsi-koolides