Religiooniõpetus Põhja-Iirimaal

Kui paljud meist mõtlevad koolile kui paigale, kus lapsed õpivad matemaatikat, keeli või loodusõpetust, siis Põhja-Iirimaal on kool palju enamat. Sealne haridussüsteem peegeldab sajandeid kestnud religioosseid ja poliitilisi pingeid, mis on endiselt elus.

Religiooniõpetus, koolivalik ja kogukonna kuuluvus on Põhja-Iirimaal tihedalt põimunud, mõjutades noorte igapäevaelu, identiteeti ja kogukondade suhteid.

Ajalugu, mis elab edasi koolis

Põhja-Iirimaa sai 1920. aastal poolautonoomse piirkonna staatuse Suurbritannia koosseisus. Piirkonna rahvastik jaguneb laias laastus kaheks kogukonnaks: katoliiklasteks, kes seostuvad iiri identiteediga, ja protestantideks, kes on ajalooliselt rohkem seotud Inglismaa ja Šotimaaga. 2021. aasta rahvaloenduse järgi on katoliiklasi esmakordselt ajaloos protestantidest rohkem.

Vastasseis nende kahe grupi vahel pole uus. Selle juured ulatuvad 16.–17. sajandisse, mil Inglise kroon asustas Iirimaa põhjaossa protestantlikke uusasukaid. Pinged kogunesid sajandite jooksul ja plahvatasid 20. sajandi teisel poolel. Ligi 30 aastat kestnud konflikt (tuntud kui The Troubles) nõudis umbes 3600 inimelu ja vigastas üle 30 000 inimese.

Kuigi relvad vaikisid 1998. aasta rahuleppega, on pinged nähtavad nii elupaikade valikus, kogukondade eraldatuses, poliitilistes kui ka koolide eelistustes. Religioosne kuuluvus ei tähenda seal lihtsalt usulist valikut, vaid tihti ka poliitilist positsiooni ja kogukondlikku identiteeti. Nende pingete taustal tuleb mõista ka Põhja-Iirimaa koolisüsteemi.

Kolm koolitüüpi ja üks väga vana lõhe

Põhja-Iirimaal on kaks kohustuslikku kooliastet: 4–11aastastele mõeldud eel- ning algkool ja seejärel viis aastat kestev keskkool. Piirkonnas leiab kolme tüüpi koole, neid määravad usulised tegurid. Katoliiklikud koolid on katoliku kiriku asutatud ja väärtuspõhised õppeasutused. Kuigi riik neid rahastab, jääb kirikule koolielu kujundamisel tugev roll. Ka õpilased on valdavalt katoliiklikust taustast.

Riiklikud koolid ei kuulu ühelegi kirikule, kuid neis on enamasti protestantlikud õpilased ja õpetajad, ning ajalooline side erinevate protestantlike kirikutega on märgatav. Kolmandaks on ühiskoolid, mis püüavad olla avatud kõigile – nii katoliiklastele, protestantidele kui ka mittereligioossetele peredele. Seal püütakse hoida tasakaalu: ligikaudu 40% õpilasi võiks tulla mõlemast suuremast kogukonnast ning 20% mujalt.

Uued ühiskoolid püüavad olla avatud ja kaasavad, ometi käib neis vaid umbes 7% õpilastest, sest traditsioonilised kogukonnad kaitsevad oma koolivõrke. Selline jaotus tähendab, et lapsed kasvavad tihti üles peaaegu täielikult eraldatud kogukondades, mis kordab ajaloolist lõhet ja muudab kokkupuute vastastikuste kogukondadega harva esinevaks.

Kuigi küsitlused näitavad, et enamik elanikest toetab ühiskoole, on nende osakaal 30 aasta jooksul kasvanud väga aeglaselt. Põhjused pole ainult praktilised, vaid ka sügavalt emotsionaalsed ja poliitilised. Ühiskonnas esineb hirmu ja eelarvamusi vastaskogukonna suhtes, mis aeglustab ühiskoolide arengut. Katoliku kirik soovib säilitada oma koolivõrku, mis on olnud sajandeid iiri identiteedi oluline tugitala.

Ka protestandid pelgavad, et ühiskoolid võivad ohustada nende kultuurilist järjepidevust. Lisaks toimib pikkade konfliktide kujundatud ettevaatlikkus: kui kogukonnad on põlvkondade kaupa elanud eraldi, on raske teha esimest sammu muutuste suunas.

Religiooniõpetus: kohustuslik, kristlusekeskne ja vaidlusi tekitav

Religiooniõpetus

Aine nimetus: Oideachas Reiligiúnach (iiri keeles) / Religious Education (inglise keeles)

Aines osalemine: kohustuslik kogu kooliea jooksul, kuigi vabastuse võimalus olemas, alternatiivset tundi ei pakuta

Õpetajate kvalifikatsioon:  nelja-aastane bakalaureusekraad aines, mida õpetab, ja üheaastane pedagoogiline ettevalmistus. Algkooliõpetajad õpetavad kõiki aineid, religiooniõpetus on osa nende õpetajakoolitusest. Katoliku koolides peab õpetajal olema katoliku kiriku luba.

Riigikoolides peaks religiooniõpetus toetuma küll pühakirjale, kuid siiski oikumeenilise loomuga. Samal ajal on katoliku ja mõnede protestantlike koolide religiooniõpetus tugevalt konfessionaalne. Kõik õpilased alustavad koolipäeva ühise palvuse või jumalateenistusega ning religiooniõpetus põhineb valdavalt kristlusel. 1989. aastal koostasid nelja suurema kiriku esindajad ühise religiooniõpetuse ainekava.

See keskendus täielikult kristlusele; maailmausundeid lisati alles 2007. aastal ja sedagi vaid vanuserühmale 11–14. Mõned haridusteadlased leiavad, et õppekava ei vasta enam kaasaegse mitmekesisuse vajadustele. Eriti teravalt on sõna võtnud Põhja-Iirimaa humanistlikud ja sekulaarsed organisatsioonid (näiteks Northern Ireland Humanists, National Secular Society), üleskutsega muuta aine vähem kristluskeskseks ja kaasavamaks teistest uskudest ja sekulaarsetele noortele.

Ilmselt ootavad peagi Põhja-Iiri religiooniõpetust olulised muudatused. Nimelt 2025. aasta novembris tegi Ühendkuningriigi Ülemkohus otsuse, milles hindas, et riiklikes koolides antav religiooniõpetus ei ole piisavalt objektiivne ega arvesta osalejate usuvabadusega, mistõttu ei saa enam jätkuda senisel kujul.

Otsus seab haridusministeeriumile ülesande kujundada religiooniõpetus nii, et see peegeldaks mitmekesisust, oleks tasakaalustatud ja austaks iga lapse ning pere maailmavaateid. Kohtuotsus on tugev signaal, et aine peab muutma, et luua noortele avatud ja turvaline keskkond eri usundite ja maailmavaadete mõistmiseks.

Probleeme on teisigi. Religiooniõpetuse kvaliteet kõigub kooliti väga palju. Järelevalvet praktiliselt pole ning paljudel õpetajatel puudub põhjalikum ettevalmistus mittekristlike usundite õpetamiseks. Samal ajal kasvab Põhja-Iirimaa mitmekesisus: üle 17% elanikest peab end mittereligioosseks ja üle 1% kuulub mõnda mittekristlikku usundisse.

Kas religiooniõpetus võiks olla võti pingete leevendamiseks?

Põhja-Iirimaa kontekstis on religiooniõpetus palju enamat kui kooliõppeaine. See puudutab ühiskonna sügavaimat lõhet. Küsimus pole ainult selles, mida õpetatakse, vaid ka selles, kes kelle kõrval õpib ja kas üldse õpib. Selles kontekstis ei saa religiooniõpetus olla ainult akadeemiline aine, vaid ta peab soodustama ka kogukondadevahelist suhtlust, sotsiaalset sidusust ja noorte identiteedi kujunemist.

Mitmed spetsialistid leiavad, et just kooli kaudu on võimalik tuua noored kokku viisil, mis soodustab vastastikust mõistmist. Samas, hoolimata raskest ajaloost kasutatakse koolides siiani neid võimalusi, mis aitaksid kogukondadevahelisi sildu ehitada.

Tänapäeva Põhja-Iirimaa seisab valiku ees: kas jätkata ajaloolist eraldatust või liikuda sammhaaval avatumate ja segunenud koolide suunas. See omakorda eeldab aga senise usuõpetuse muutmist usundiõpetuseks, väga suure rõhuga rahumeelse kooseksisteerimise eesmärgile. Isegi kui poliitilised lahkhelid jätkuvad, võib just haridus olla valdkond, kus seemned rahumeelsema tuleviku jaoks idanema hakkavad.

Tuuli-Lea Palumäe

Olga Schihalejev

Allikad

Eurydice. European Commission: European Education and Culture Executive Agency. 2023. „The structure of the European education systems 2023/2024 : schematic diagrams“. Publications Office of the European Union. https://2cm.es/1lEYa. Vaadatud 9. detsembril 2025.

Flanagan, Eimear. 2025. „What were the main points of today’s Supreme Court ruling?“ BBC News.

https://2cm.es/1gKCn. Vaadatud 1. detsembril 2025.

Fleck, Anna. 2023. „Northern Ireland. Catholics Now Outnumber Protestants in Northern Ireland“. 11. aprill 2023. Chart: Catholics Now Outnumber Protestants in Northern Ireland | Statista. Vaadatud 5. oktoobril 2025.

Gracie, Anita. 2025. „EFTRE Budapest 2025 – Country Presentation: Northern Ireland“. Country Presentations 2025 – EFTRE. https://2cm.es/1gKCg. Vaadatud 5. oktoobril 2025.

McCambridge, Jonathan. „Religious education in NI schools breaches human rights, Supreme Court rules“ The Irish News. https://2cm.es/1gKBX. Vaadatud 20. novembril 2025.

NISRA. 2021 Census 2021 results. https://2cm.es/1gKC2. Vaadatud 20. novembril 2025.

Richardson, Norman. 2014. „Religious Education at Schools in Northern Ireland“. Religious Education at Schools in Europe. Part 2: Western Europe, toimetanud Martin Rothgangel, Robert Jackson ja Martin Jäggle, 205–232. Göttingen: V&R unipress, Vienna University Press.

Richardson, Norman. 2024. „Religious Education in Northern Ireland“. EFTRE. https://2cm.es/1gKCa. Vaadatud 5. oktoobril 2025.

---

Artikkel on valminud Tartu Ülikooli usuteaduskonna kursuse „Religioon ja haridus” raames.