Religiooniõpetus Poolas

Poola on Euroopa kõige monoreligioossem riik. Seal domineerib peamise konfessioonina roomakatoliiklus. Social Cohesion Survey järgi peab 16aastastest ja vanematest elanikest 91,9% ennast katoliiklaseks.

Alates 1990. aastatest on võimalik täheldada religiooni praktiseerimise (nt iganädalaselt missal osalemise) mõningat vähenemist ja muude liberaalsemate või ateistlikumate maailmavaadete eelistamist. Sellest hoolimata on religioosseid inimesi siiski ka noorte hulgas.

Roomakatoliku kiriku ajalugu Poolas

Katoliku kiriku ajalugu Poolas on pikk. Poola riigi alguseks peetakse ristiusu vastuvõtmist 966. aastal.  Poola religioosset ühtsust võib seostada 1945. a Potsdami konverentsi tulemusel tehtud ümberkorraldustega Euroopa geograafias. Riigipiiride ümberjoonistamisega lahkus ajaloolistelt Poola aladelt hulgaliselt muude konfessioonide esindajaid ning nende asemele tuli tagasi hulgaliselt väljaspool Poolat elanud katoliiklasi.

Katoliikluse tugev esilekerkimine toimus uuesti pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Konkordaat (lepe ilmaliku ning vaimuliku võimu vahekorrast) Püha Tooli ja Poola riigi vahel sõlmiti alles 1993. aastal. Ametlikult hakkas lepe kehtima alles 1997. aastal.

Usuõpetuse ajalugu

Religioonihariduse omandamine Poola koolides muutus võimatuks pärast teist maailmasõda, kuna riik sattus Nõukogude Liidu mõjuvõimu alla. Ainus variant usulist haridust saada oli kohaliku koguduse juures. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jõuti seisukohale, et oma ajaloo ning kultuuri paremaks mõistmiseks on vaja religioonialast haridust üldhariduskoolidesse.

Haridussüsteem Poolas. Eurydice (2023) andmetel. Mustas kirjas kohustuslik kooliiga

Religiooni õppimise olulisust nähti selle õppimise erinevates eesmärkides. Religiooni sai õpetada vertikaalselt ehk esikohal oli inimese isiklik side Jumalaga. Usuõpetuse muudab Poola kontekstis just usuõpetuseks Aquino Thomasest alguse saanud kristliku personalismi idee.

Teisalt saab õpetada religiooni ka horisontaalselt ehk vaadelda inimest kui kogukonna või ühiskonna liiget. 1990. aastatel hakati rakendama nende kahe kombineerimist. Haridussüsteem oli mõjutatud selle aja poliitilistest jõujoontest. Koolidesse tuli õppeainena vabatahtlik usuõpetus ja see oli konfessionaalne. Kuna suurem osa elanikest olid katoliiklased, siis muutus katoliiklikuks ka usuõpetus.

See ei erinenud palju tavalisest katehheesist. Poola keerulise ajaloo tõttu 19. ja 20. sajandil (Napoleoni sõjad, Viini kongress ja Nõukogude Liit) on katoliiklusest saanud lisaks rahvusliku identiteedi kandja. Seetõttu oli oluline õpetada religiooni nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt.

Usuõpetusest

Usuõpetus

Aine nimetus: edukacja religijna / religia – usuõpetus
Aines osalemine: vabatahtlik, ainest loobujatele alternatiivid
Õpetajate kvalifikatsioon: nõutav teoloogiline kraad ja pedagoogiline kvalifikatsioon ning usukogukonna (tavaliselt piiskopi) luba. Sageli õpetab vastava väljaõppe saanud vaimulik.

Usuõpetus on määratletud põhiseadusega ja see on õpilastele vabatahtlik. Põhiseadus näeb ette, et lapsevanematel on õigus nõuda oma lapsele just sellist moraalset kasvatust, mis neile õige tundub. Usuõpetuse asemel on võimalik valikkursusena õppida eetikat või üldse mitte kumbagi õppida.

Viimane variant on viimastel aastatel üha populaarsust koguv. Usuõpetuse õppeaine õpetamiseks on vaja vähemalt seitset samas vanuses õpilast. Kui see pole saavutatav, liidetakse eri vanuses õpilasi ühte gruppi. Kui ka see pole võimalik, peab riik võimaldama soovijatele usuõpetust kas erinevate koolide koostöös või kõnealuse usukogukonna juures.

Õppekava koostab vastav konfessionaalne autoriteet või kogukond. Lisaks vastutab usukogukond ka õpetajate ettevalmistuse ja õppematerjalide koostamise eest. Usuõpetust on ette nähtud kaks tundi nädalas. Usuõpetuse eesmärk ei ole erinevaid religioone võrrelda, kuna lähenemine on olemuslikult katehheetiline.

Usuõpetuse eesmärk on arendada õpilase isiklikku usku, tugevdada kiriklikku identiteeti ja kiriklike toimetuste nagu liturgia või sakramentide sügavamat mõistmist. Keskkooli tasemel käsitletakse ka teisi religioone, kuid seda siiski katoliiklikust vaatepunktist.

Ühiskondlik arutelu

Usuõpetust on uuritud rohkem sotsioloogiliselt, kuid palju vähem on uuritud usuõpetuse õpetamist. Selleks tuntakse aina kasvavat vajadust, et vastata paremini sotsiaalselt ja kultuuriliselt kiiresti muutuva maailma väljakutsetele.

Selles segaduses on oluline toetada noore inimese arengut, sealhulgas spirituaalset arengut. Noorte toetamise õnnestumiseks on tähtis uurida usuõpetuse reaalset teostumist koolides, kaaluda muude mudelite kasutamist või vanade ümbertegemist selliseks, et need käsitleks noore inimese jaoks relevantseid teemasid.

Eriti arvestades asjaolu, et usuõpetuse õppeaine populaarsus koolides aina kahaneb. Kuna sotsiaalselt ja kultuuriliselt on lisandunud rida uusi teemasid, nagu LGBT-kogukond, kultuuriline pluralism, migratsioon ja üksindus, siis peab usuõpetuse positsiooni ümber mõtestama, et see ka reaalselt täidaks noorte inimeste vajadusi nende täiskasvanuks kujunemise teel. Usuõpetus peaks leidma viisi ka nende teemadega tegelemiseks, et sellega seotud inimesed spirituaalse arenemise aspektist ei oleks kõrvale jäetud.

Poleemikat

2025.  aastal otsustas Poola haridusminister vähendada usuõpetuse ja eetika tunde kahelt tunnilt nädalas ühele tunnile. Lisaks arutati ka usuõpetuse või eetika hinde mittearvestamist keskmise hinde arvutamisel, sest see võib anda osadele ebavõrdse eelise, kuna usuõpetus ega ka eetika ei ole kohustuslikud õppeained. Sellega seoses on tekkinud avalikkuses palju vaidlust.

Ühelt poolt nähakse otsust kui järjekordset riigi ja kiriku huvide omavahelist kokkupõrget. Konservatiivsemates ringkondades sellele head tagasisidet ei ole, sest selles väljendub nende jaoks kiriku marginaliseerimine või ka kiriku ja kultuuri taandamine avalikkusest.

Kokkuvõte

Poola usuõpetuse näide ei ole maailmas ainulaadne juhtum. Süveneva sekulariseerumisega tegelevad paljud riigid. Poola juhtum on seejuures eriti keeruline, sest noorte meelsus institutsionaliseeritud religiooni vastu on muutumas aina negatiivsemaks.

Lisaks ei ole ka kohustust otseselt religiooniga hariduslikul eesmärgil kokku puutuda. Usuõpetuse kõige suurem eelis katoliikluse näitel on õppija isikliku sideme rõhutamine Jumalaga. See võib kõlada kummaliselt katoliikliku usuõpetuse kontekstis, mis paneb suurt rõhku traditsioonile, kuid isiklikkus ongi just usuõpetuse essents.

Katariina Jõks

Kasutatud allikad

Grondelski, J. M. (2025, August 10). The battle over religious education in Poland. https://www.catholicworldreport.com/2025/08/10/the-battle-over-religious-education-in-poland/ (vaadatud 27.10.2025).

Horowski, J. (2022). Religion lesson in schools in Poland – the subject of dispute and the unused potential. British Journal of Religious Education, lk 238–245.

Mąkosa, P. M., Zając, M. & Zakrzewski, G. (2022). Opting out of Religious Education and the Religiosity of Youth in Poland: A Qualitative Analysis. Religions, 13 (10).

Milerski, B. & Karwowski, M. (2023). Educational rationality and religious education in Polish public schools. Journal of Beliefs & Values, lk 81–98.

Rogowski, C. (2016). Religious Education at Schools in Poland. In M. Rothgangel, M. Jäggle & T. Schlagg (Eds.). Religious education at schools in Europe. Part 1: Central Europe (lk 185–205).

Stanisz, P. (2025, February 21). Religious Education in Schools: The crisis in State-Church relations in Poland. Vatican News. https://www.vaticannews.va/en/church/news/2025-02/poland-religious-education-schools-state-crisis-stanisz.html (vaadatud 27.10.2025).

Zielińska , K. & Zwierżdżyński, M. K. (2013). Religious Education in Poland. D. Davis & E. Miroshnikova (toim.). The Routledge International Handbook of Religious Education (lk 264–271).

Joonised koostanud Olga Schihalejev järgmiste andmete põhjal:

European Commission: European Education and Culture Executive Agency (2023). The structure of the European education systems 2023/2024 – Schematic diagrams, Publications Office of the European Union, https://data.europa.eu/doi/10.2797/212303.

Statistics Poland [GUS] (2019).  Wyznania religijne w Polsce 2015–2018. Warszawa: Główny Urząd Statystyczny. https://stat.gov.pl/obszary-tematyczne/inne-opracowania/wyznania-religijne/wyznania-religijne-w-polsce-20152018,5,2.html.

---

Artikkel on valminud Tartu Ülikooli usuteaduskonna kursuse „Religioon ja haridus” raames.