Kas oleme läbi mõelnud tegevused „juhuks kui”?

Oleme just jätnud seljataha ülestõusmispühad. Ilmselt paljude suurim soov sel ajal oli, et see pühadeaeg oleks rahu ja rõõmu aeg. Hetk, mil saaks korraks maha panna murekoorma, rõõmustada ning rõõmu tunda. Paraku näib, et ka pühad ei anna alati seda hingamisruumi, mida oleme oodanud.

Muret tekitavaid sündmusi kahjuks jagub. Alles hiljuti jõudsid meie telefonidesse esimesed teavitused kaitseväelt, mis kutsusid ohu korral varjuma. Paljude jaoks oli see unetu öö, mil tuli rahustada nii iseennast kui oma peret. Mõned, kelle telefonid olid välja lülitatud, said toimuvast teada alles hommikul. Meie jaoks igal juhul täiesti uus kogemus. See, mis meile nii uus, on Ukrainas kestnud juba neli aastat. Meieni jõudis selle sõja müra esimest korda nii lähedale.

Ning siis kurvad uudised meie enda kodumaalt, kus ühte Eesti väikelinna raputab raske kuritegu ja šokk.

Usun, et ma ei eksi, kui ütlen, et ühiskond on ärev. Seda näitavad ka uuringud. Riigikantselei tellitud uuringu järgi on viimase kolme kuu jooksul Eestis ja maailmas toimuvate sündmuste tõttu sageli või väga sageli ärevust tundnud 39 protsenti elanikest. Oluline on märkida, et muust rahvusest elanike seas on see näitaja tõusnud 53 protsendini. Sama uuring näitab ka, et mured ei piirdu julgeolekuga. Vahest mitte suure üllatusena on inimeste jaoks üheks suuremaks mureks igapäevaste kulude kasv.

Kas peame kõige selle juures vastu? Eestlased ei ole ilmselt maailma kõige jutukam rahvas. Me ei küsi oma kaaslaste käest, kuidas neil läheb, viisakusest. Ja kui küsime, siis tahame ka tegelikult teada, kuidas läheb. Ning oleme valmis üksteist siis ka kuulama ja aitama, mitte ei kehita õlgu ega astu vastusest olenemata edasi.

Meie tehtud tööd räägivad sageli rohkem kui meie sõnad. Oleme nende aastatega mõelnud läbi, kuidas saaksime rasketel hetkedel üksteist aidata ning mida iseenda jaoks teha saame. Paljud on ka oma peres või ise enda puhul läbi mõelnud tegevused „juhuks kui“. Usun, et see on igati terve mõtlemine. Alati ei peagi kõike väga detailselt paika panema, aga suures plaanis võiks tegevuskava valmis olla.

Oleks väga ebaõiglane öelda, et me ei ole aega hästi kasutanud. Paljud meist ei ole täna mitte ühe, vaid mitme organisatsiooni vabatahtlikud liikmed, saanud väljaõpet väga erinevateks olukordadeks.

Mul on väga hea meel, et meie vaimulikud on siin üheks heaks eeskujuks. Oleme kriisideks valmistumisel pidanud nõu politsei ja kirikute ning koguduste vahel ja arutanud vaimulike kaasamist. Praegu sõlmime vaimulikega konfidentsiaalsuslepinguid, et neid saaks kriiside lahendamisse kaasata ning et vaimulikud saaksid keerulistel aegadel lisaks oma kogudusele ka oma kogukonda toetada. Iga tagasi jõudnud ja allkirjastatud leping on rohkem kui lihtsalt paber.

See on usalduse märk, mis ütleb: „Minuga saate raskel ajal arvestada.“ Ning see vastus on kulla vääriline, andes kindluse, et me seisame üksteise kõrval ka siis, kui ajad on pingelised ja küsimusi on rohkem kui häid vastuseid.

Võib-olla siin peitubki vastus küsimusele, kas me peame vastu. Me ei saa muuta olusid ega suuda muuta meid ümbritsevat. Aga mis teha saab, selle teeme ära. Sageli ilma suure jututa. Just nii hoiame oma ühiskonda koos, öeldes üksteisele tegudes: kui vaja, siis arvesta minuga.

Kuigi ajad on keerulised, on need olnud seda ka enne. Ülestõusmispühad on möödas. Ülestõusnud Kristuse tervitus jüngritele oli „Rahu teile“. See ei olnud öeldud neile, kellel kõik oli korras ning selgus igas asjas olemas. See oli öeldud jüngritele, kes olid hirmul ning varjul lukustatud ukse taga; kes olid ärevil ja suures mures. Kristuse „Rahu teile“ ei tähendanud, et muresid enam pole. Aga see andis kinnituse, et need mured ei saa jüngreid murda ning nad ei ole üksi.

Seepärast on vahel kõige selle keskel just täna kõige vajalikum, et me kirikuna ja ristiinimestena saaksime ühiskonda kinnitada rahu sõnumiga. Ja mitte näilise rahuga, mis püüab muret varjata, vaid Kristuse rahuga, mis suudab muret kanda. Ja me peame vastu.

Valdo Lust

politsei- ja piirivalveameti peakaplan