Religiooni õpetamisest Bosnia ja Hertsegoviinas  

Bosnia ja Hertsegoviinat iseloomustavad geograafiliselt tohutud mäenõlvad, ajalooliselt aga paraku tihtipeale äng ja traagika, mida on tinginud ala keeruline rahvuslik jaotus. Teravad pinged erinevate rahvaste vahel vormivad religiooni õpetamise võimalusi koolis enamgi kui eelmisel nädalal tutvustatud Põhja-Iirimaal.

Usuline enesemääratlus Bosnia ja Hertsegoviinas rahvaloenduse andmeil (2013). Joonis: Olga Schihalejev

Möödunud sajandil kuulusid tänase riigi alad Austria-Ungari, seejärel Jugoslaavia kuningriigi, hiljem sotsialistliku föderatsiooni koosseisu. Jugoslaavia lagunedes puhkes 1992. aastal erinevate rahvuslik-religioossete rühmade vahel sõda, mille võikus oli kohutav. Näide sellest on moslemite genotsiid Srebrenicas. Sõjale pani punkti 1995. aastal Daytoni rahuleping.

Eelmainitud rahvuslik-religioosne mitmekesisus on riigi religiooniõpetuse mõistmiseks ülima tähtsusega. Ligikaudselt moodustavad riigi 3,6 miljonist elanikust 50% bosnia moslemid, 30% õigeusklikud serblased ning 15% katoliiklastest horvaadid. Rahvuste juures on oluline välja tuua ka religioonid, sest see on suurim tunnus, mis neid üksteisest eristab – keelelised erinevused on väikesed, argisele välisvaatlejale ehk isegi märkamatud.  Näiteks serbia keelt eristab teistest eelkõige see, et seda kirjutatakse kirillitsas.

Daytoni lepingu kohaselt moodustati Bosnia ja Hertsegoviinas kaks haldusüksust: Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioon (edaspidi Föderatsioon) ning Serblaste Vabariik. Serblaste Vabariigis elavad mõistagi eelkõige õigeusklikud serblased. Föderatsioon on jaotatud kümneks kantoniks. Lihtsustades võib öelda, et seitsmes on enamuses moslemid ning kolmes katoliiklased. Hiljem moodustati eraldiseisev Brcko regioon, kus puudub kindel enamus.

Hariduspoliitikas on liitriigi kui terviku roll koordineerimine, mil kõik muu jääb haldusüksuste korraldada. Serblaste Vabariigis on see haridus- ja kultuuriministeeriumi teha. Ka Föderatsioonil on enda haridusministeerium, kuid sisuliselt on haridussüsteemi korraldamine kantonite enda teha – muuhulgas on nende kinnitada enda haridusalased seadused, õppekava ning selles kasutatav keel ja õpikud.

Usuõpetus

Aine nimetus: Vjeronauk(bosnia ja horvaadi), Вјеронаука (serbia)

Aines osalemine: kohustus valida, ainest loobujatele alternatiivid

Õpetajate kvalifikatsioon: vastava usukogukonna otsus, sõlmitakse aastased lepingud
Kui sotsialistlikus Jugoslaavias oli haridus rõhutatult sekulaarne, siis vana korra lagunedes kerkis nõue usuõpetus koolidesse tuua. 1991. aastal alustasid haridusorganid ja usukogukonnad koostööd selle täideviimiseks kõikidele konfessioonidele ning esimesed usuõpetuse tunnid toimusid juba sõjapäevil. 2004. aastal kinnitatud üle liitriigi kehtiva seaduse kohaselt on kõigil õpilastel õigus saada usulist õpetust ning selle andmine koolides on usuliste institutsioonide kohustus ja õigus.
Lisaks on Serblaste Vabariik ning Föderatsiooni kantonid vastu võtnud oma vastavad seadused usuõpetuse kohta. Neis rõhutatakse usuinstitutsiooni, nt kiriku juhtivat rolli usuõpetuse üle. Koolide järelevalve selle üle on teisejärguline. Niisiis leiame Bosnia ja Hertsegoviinas valdavalt konfessionaalse usuõpetuse.

Haridussüsteem Bosnia ja Hertsegoviinas (Eurydice. Joonisel mustas kirjas kohustuslik kooliiga). Joonis: Olga Schihalejev

2004. aasta seadus sätestab, et õpilased peavad osalema usuõpetuse tunnis juhul, kui seal õpetatu sobib õpilase või ta vanemate uskumustega. Õpilastele, kes ei soovi usuõpetusest osa võtta, võimaldatakse muid tegevusi (nt kehalist kasvatust). Seadus aga ei täpsusta, kui palju õpilasi on vaja, et usuõpetuse tunde korraldataks.

See-eest täpsustab seda Serblaste Vabariigi seadus, mis seab õpilaste miinimumiks koolis 30. Seega on üle liitriigi kehtiva raamistiku kohaselt usuõpetus justkui valikuline aine vastavalt õpilaste veendumustele, ent tegelikkuses on kantonites kinnitatud seaduste järgi tegu kohustusliku ainega või milles osalemine on lastevanemate otsustada.

Serblaste Vabariigis korraldatakse õigeusu usuõpetuse tunde alg- ja põhikooliklassidele ning alates 2018. aastast ka keskkooliklassidele. Osavõttu oodatakse serblastest õpilastelt, see ei ole aga kohustuslik Bosnia moslemitele või horvaatlastele. Siiski peavad koolid pakkuma eraldi usuõpetuse tunde ka neile, juhul kui koolis juhtub õppima rohkem kui 30 teise suure rahvuse õpilast, ent kvalifitseeritud õpetajate puuduse tõttu on selle täitmine harv.

Föderatsioonis pakutakse vastavalt kas islami või katoliiklikku usuõpetust kõigis alg- ja põhikoolides ning kohati ka keskkoolides. Islami usuõpetuse eesmärk on tutvustada õpilastele Koraani ja usku ühte ning õigesse Jumalasse, tema inglitesse, prohvetitesse, sõnadesse; tutvustada õpilastele islami kombeid, usutunnistust, palveid ning usu ajalugu Bosnias ja Hertsegoviinas ning arendada truudust Jumalale ja islami kogukonnale.

Kõik tundides kasutatavad õpikud õpetavad üldiseid islami põhitõdesid, mis on näitlikustatud värssidega Koraanist ning pärimusega Mohammedist. Tuuakse välja, mis on lubatud (halal) ja keelatud (haram), ning õpilasi kutsutakse Jumalale rangelt kuuletuma.

Õpikud jätavad teised Bosnia ja Hertsegoviinas levinud religioonid suuresti kõrvale ning neid mainitakse põgusalt seoses islamiga. Seetõttu ei iseloomusta õpikud õppijatele kaugeltki adekvaatselt Bosnia ja Hertsegoviinas levinud monoteistlike religioonide vahekorda.  Näiteks ühes õpikus markeeritakse kaardil terve Bosnia ja Hertsegoviina religiooniks islam.

Õigeusu usuõpetuse eesmärk on õpetada õigeusu põhitõdesid, kombestikku jne, kuid sellele lisandub ka märkimisväärne rõhk Serbia Õigeusu Kiriku ajaloo õpetamisele. 7. klassidele mõeldud õpikus on kirjutatud õigeusu kiriku ning Serbia rahvusliku ajaloo ühtepõimitusest. Tutvustatakse ka nn Kosovo eetikat, mida peetakse serblaste rahvusteadvuse kõrgeimaks ideaaliks, mis kohustab püüdlema kõigi serblaste alade vabaduse poole.

Õpikud tutvustavad muid Bosnia ja Hertsegoviina religioone lühidalt: islami juures on mainitud Mohammadi elu ning islami viis põhitõde. Problemaatiline on ühe õpiku suhtumine kristlikku oikumeeniasse, mida kujutatakse läbinisti negatiivselt.

Nagu õigeusu usuõpetusel, on ka katoliikliku usuõpetuse eesmärk tutvustada kristlikku kombestikku, Jumala mõistmist, moraali jne, kuid seejuures õpetatakse arendama austust teiste kultuuride ja konfessioonide vastu. Katoliiklikud õpikud annavad ülevaate katoliiklusest, tuues rohkelt näiteid kristlikest tekstidest ning kasutades palju illustratsioone ning fotosid.

Lisaks antakse ülevaade teistest religioonidest (judaismist, islamist, budismist) ning teistest kristlikest konfessioonidest (õigeusust, protestantlusest ja kreekakatoliiklusest) nüüdisaegse maailma väljakutsete taustal. Rõhutatakse dialoogi ja oikumeenia tähtsust ning noorte probleeme.  Samuti õpetavad katoliiklikud õpikud, et usuõpetus on muuseas ka õppimine teistelt ning enese kõrval ka teiste austamine.

 Eraldi tähelepanu pälvib aga tõik, et Föderatsiooni koolides on võimalik konfessionaalse usuõpetuse asemel korraldada mittekonfessionaalset usundiõpetust – ainet „Religioonide kultuur”. Tegu on aastal 2000 Sarajevo Goethe Instituudi ning OSCE koostöös algatatud projektiga, mille eesmärk on rahvaste parema lõimumise nimel pakkuda objektiivset õpetust eelkõige Bosnia ja Hertsegoviinas, kuid ka mujal maailmas levinud religioonide kohta.

Aine pole alternatiiv konfessionaalsele usuõpetusele, vaid lisamoodul õppekavale, mis peaks olema kohustuslik aine nagu teisedki. Siiski pole aine oma teed koolidesse leidnud. Serblaste Vabariigis nõustus vaid kaheksa kooli seda andma, katoliikliku enamusega kantonites keeldusid kõik koolid. 

Akadeemilised ringkonnad on usuõpetust teravalt kritiseerinud.  Eelkõige on problemaatiline pädevate õpetajate puudus. Seda oli tunda ka „Religioonide kultuuri” projekti käigus, mil õpetajateks kutsuti kõiki, kel taustharidus sotsioloogias või filosoofias (muide, ka endisaegne kraad marksismis loeti kõlblikuks). Samuti on problemaatiline see, et õpilased, kes usuõpetuses ei osale, jäävad osalejatest kehvemasse olukorda ning koolid neile muud asjakohast tegevust üldjuhul ei paku.

Kokkuvõtvalt. Bosnia ja Hertsegoviinas õpetatakse usuõpetust sisuliselt kohustuslikus korras konfessionaalses laadis, ent mitmete nüanssidega, mida on tinginud riigi keerukas rahvuslik-religioosne kooslus ning haldusjaotus. Tegu on hella teemaga, sest rahvuslik-religioosselt motiveeritud viha oli üks tegureist, millest puhkes eelmise sajandi lõpus sõda.

Religioonidevaheline lõimumine, mida välisorganisatsioonid soovisid religioonide kultuuri ainega arendada, on konfessionaalses usuõpetuses tagaplaanil: üldjuhul teisi religioone ignoreeritakse, halvemal juhul põlastatakse. Vaid katoliiklik usuõpetus näitab selles osas lootust.

Mittekonfessionaalset usundiõpetust õpetatakse vaid mõnes kantonis. Samuti ei näidanud ei õpilased, lastevanemad ega mitmed akadeemikud suurt elevust aine vastu. Ilmselt on lõimumise edendamise esmasammuks suurendada koolide järelevalvet usuõpetuse korraldamises.

 Konfessionaalne usuõpetus küll ei tutvusta õpilastele Bosnia ja Hertsegoviina kõiki religioone, mis oleks maa ajaloolises kontekstis mõistlik, ent ehk õpetab ta vähemalt teisi viisakalt ignoreerima. Niisiis vähem kui midagi, ent rohkem kui mitte midagi.

Juhan Martten Kull

Allikad

Agency for Statistics of Bosnia and Herzegovina. 2016. „CENSUS OF POPULATION, HOUSEHOLDS AND DWELLINGS IN BOSNIA AND HERZEGOVINA, 2013″. (http://www.popis2013.ba/popis2013/doc/Popis2013prvoIzdanje.pdf) Vaadatud 03.12.2025.

Eurydice. European Commission: European Education and Culture Executive Agency. 2023. „The structure of the European education systems 2023/2024 : schematic diagrams“. Publications Office of the European Union. https://data.europa.eu/doi/10.2797/212303. Vaadatud 09.12.2025.

Popov, Zlatiborka & Ofstad, Anne Mete (2006).  Religious education in Bosnia and Herzegovina. Religion and Pluralism in Education. Toimetanud Zorica Kuburic, Christian Moe, 73–106. Novi Sad: CEIR.

Štimac, Zrinka (2018). ‘Culture of Religion’ – a controversial secular school subject, British Journal of Religious Education, DOI: 10.1080/01416200.2018.1516194.

Štimac, Zrinka (2020). Religious Education at Schools in Bosnia and Herzegovina. Religious Education at Schools in Europe. Part 5, Southeastern Europe, toimetanud Martin Rothgangel, Ednan Aslan, Martin Jäggle, 45–94. Göttingen: V & R Unipress, Vienna University Press.

---

Artikkel on valminud Tartu Ülikooli usuteaduskonna kursuse „Religioon ja haridus” raames.

Seotud artiklid: https://eestikirik.ee/religiooniharidus-tasakaalu-otsing-usuvabaduse-ja-mitmekesisuse-vahel, https://eestikirik.ee/religiooniopetus-poolas, https://eestikirik.ee/religiooniopetus-itaalias, https://eestikirik.ee/religiooniopetus-pohja-iirimaal