Sissejuhatus ajaloolis-kriitilisse meetodisse: 6. osa
/ Autor: Urmas Nõmmik, Jaan Lahe / Rubriik: Elu ja Inimesed, Järjejutt /
Kes tappis Koljati?
Kõik on ju kuulnud lugu sellest, kuidas Taavet tappis kangelaslikult hiiglasekasvu Koljati (1Sm 17). Episood kuulub populaarseimate motiivide hulka, mida on kujutatud kunstis või kasutatud emotsionaalses poliitilises retoorikas väiksemate iseseisvusvõitluse iseloomustamiseks suuremate vastu. Episood kerkis mõned aastad tagasi korra massimeediagi fookusesse, sest kunagise vilistite Gati linna ehk Tell es-Safi väljakaevamistel Iisraelis leiti potikild indoeuroopa päritolu nimega, mis sarnaneb Koljatile.
Optimistlikumad rõõmustasid Koljati jälje leidmise üle, mõõdukamad arvestasid pigem veel ühe tõendiga, et 9. saj lõpu arheoloogiline lade tunnistab vilistite elamist selles linnas. Tuletagem meelde, et Piiblis endas eeldatud kronoloogia lubab Taaveti ja Koljati kokkupõrke paigutada 11. ja 10. sajandi vahetusse eKr.
Ent 1Sm 17 kõrval võiks hoolikas piiblilugeja teada, et ka loetelus Taaveti sõjameeste võitluste kohta 2Sm 21:15–22, täpsemalt salmis 19, öeldakse: „Ja taas oli sõda Goobis vilistite vastu; petlemlaste Elhanan, Jaare-Oregimi poeg, lõi siis maha gatlase Koljati, kelle piigivars oli nagu kangrupoom.“ Siin ei ole kaksitimõistmine võimalik, tegemist on sama Koljatiga.[1]
Probleemi, et siin tapab Koljati Taaveti asemel hoopis keegi Elhanan, on märgatud juba Vana Testamendi kujunemise ajal: Kuningate raamatutele toetuvate Ajaraamatute autor on fakti muutnud (1Aj 20:5): „Ja taas oli sõda vilistitega, ja Elhanan, Jairi poeg, lõi maha Lahmi, gatlase Koljati venna, kelle piigivars oli nagu kangrupoom.“ Kristlikud piiblitõlkijad on samuti olnud küsimuse ees, mida teha. Näiteks inglise King James’i tõlge muudab 2Sm 21:19 teksti, lisades sinna 1Aj põhjal sõna „vend“.
Ent et ajaloolis-kriitilise meetodi kasutajad huvituvad ka sellest, mis toimub väljaspool Piiblit, kirjanduses, mis on tekkinud vahetult enne Vana Testamenti või selle ajal, siis on nad Taaveti lugudest peaaegu tuhat aastat vanemast Egiptuse päritolu Sinuhe jutustusest leidnud väga sarnase episoodi peategelase kangelaslikust võitlusest Retenu hiiglase vastu kusagil Kaananimaal (vt teksti ja märkusi: Stadnikov 2005, 115–116, 317–318).
Seega on enam kui tõenäoline, et Taavetiga on tagantjärele seostatud ilmselt mitmel pool Egiptuses ja Lähis-Idas tuntud vaenuliku vägilase tapmise motiiv – Piiblis on hiiglane saanud Koljati nime, sest vastava tegelase tapmisest on olemas olnud vanem Elhanani pärimus.
Nüüd võib küsida, mida me siis sellest võitsime, et Taavet polegi kindel Koljati tapja. Esiteks on oluline märgata, et ajaloolis-kriitiline uurimine muudab arusaama Taavetist suhtelisemaks, aidates talle kätte näidata tegelikku kohta keerulises piiblitekstis: Taavet ei ole nimelt üheselt idealiseeritav.
Teiseks tuvastab uurimine tõsiasja, et piiblitekst ei varjagi, et mõni tegu või omadus on Taavetile tagantjärele omistatud. See kõik aga, kolmandaks, puhastab meie jaoks teed arusaamiseni, et Taaveti ja Koljati loos on tähtis miski muu, ja see omakorda viib meid hermeneutiliste järeldusteni. Taaveti ja Koljati lugu on jätkuvalt võimalik lugeda, kuulutada ja eeskujuks tuua, ent mitte ajaloolise tõiga kajastusena, vaid idealiseeritud juhtumina, näiteloona usust, mis aitab tõeks saada võimatuna näival.
Mitte üksikjuhtum ei loe, vaid läbi aegade inimeste kogetu, et võimatus olukorras aitab usk Jumalasse.
Urmas Nõmmik
Jaan Lahe
(Järgneb.)
[1] Seda erinevalt kirjakohtadest 1Ms 4:17–18 ja 5:21–24, mille peategelaste nimesid on eesti piiblitõlgetes tavaks edastada erineval kujul: Hanok ja Eenok, ehkki heebrea algtekstis on tegemist sama nime ja sama tegelasega.
Esmakordselt ilmus artikkel veebiajakirjas Kirik & Teoloogia 28.02.2014
