Tugevdada koguduste elujõulisust

1920. aasta kirikupäeval kõneldes nimetas piiskop Jakob Kukk 1919. aastat Eesti jaoks suureks ajaks ning tõdes, et Eesti on saavutanud oma faktilise iseseisvuse ja riigi poolt hoitud võõrvõimu kirikust on saanud Eesti rahva kirik.

Piiskopi järgnevad sõnad on mõtlemapanevad veel sajand hiljem, kui oleme äsja tähistanud Eesti Vabariigi 108. aastapäeva ja valmistume aasta pärast tähistama EELK kui vaba rahvakiriku 110. aastapäeva: „Aga häda rahvale, kellele Jumal suure aja annab, ilma suurte meesteta. Häda ka meie kirikule, kui meil mehi ei leidu, kellel oleks puhas hing sees, ennast ära salgav, ohvrimeelne. Siis ei ole meie kiriklik elu mitte selle suure aja vääriline, ja ta visatakse üle parda, surma merde.

Kristus – pärast ülestõusmist – on rahvaid, kes kadumisel olid, kõrgele üles tõstnud. Tema tehku sellel Eesti kiriku suurel ajal ka teid – kes teie meie evangeelset kirikut esitate, suurteks, ohvrimeelseteks töötegijateks Kristuse koguduses.“

Raske öelda, kas aeg, milles me praegu elame, on suur või väike. Kindlasti on see aeg murranguline, sest paljusid jõujooni maailmas ja Eestis nihutatakse ning mängitakse ümber, väärtusi ja liitlassuhteid pannakse proovile. Oleme sunnitud tõdema, et Eesti omariiklus, vabadus ja iseseisvus ei ole midagi endastmõistetavat ja tagatut, vaid taas peame olema valmis selle eest vajadusel kallist hinda maksma.

Kiriku jaoks tähendab murranguline aeg seda, et esimese iseseisvuse aegse Eesti Vabariigi ajal üles kasvanud ja ristiusu emapiimaga kaasa saanud põlvkonnad on tänaseks igavikku siirdunud ning üles on kasvanud need, kelle teadvuses kiriku ja kristlusega seonduvad parimal juhul mõned üldised stereotüübid, halvimal juhul valitseb selles osas aga täielik teadmatus.

Kui tahame jätkuvalt olla Kristuse kirik Eesti rahva jaoks, siis tähendab see ühelt poolt vankumatut ustavust Kiriku Õnnistegijale, teisalt aga uute viiside leidmist selleks, et kõnetada, kutsuda, pühitseda ja teenida kirikust lahku kasvanud rahvast.

Meie rahvas ja kirik vajavad ka täna mehi ja naisi, kes oleksid selle ülesande väärilised. Need mehed ja naised ei pea ilmtingimata olema erakordsete vaimuannete, hariduse, isikuomaduste ja juhtimispotentsiaaliga, vaid need, „kellel oleks puhas hing sees, ennast ära salgav, ohvrimeelne“. Kristuse kiriku tugevus ja elujõud ei ole eeskätt säravates liidrites ja väljapaistvates isiksustes, vaid isetus, ohvrimeelses ja hingepuhtusest kantud igapäevases teenimises.

Mitte asjata ei kõnelnud piiskop Kukk neid sõnu kirikupäeval, kus teda kuulasid koguduste vaimulikud ja esindajad. Neid suuri mehi ja naisi, keda meie kirik vajab, kohtame eeskätt kogudustes – vaimulikud ja kirikumuusikud, kirikuvanemad ja kellalööjad, pühapäevakooliõpetajad ja diakooniatöö tegijad, nõukogude ja juhatuste liikmed.

Oma visiitidel piiskopkonna kogudustesse ei väsi ma imestamast ja imetlemast, kui palju isetut, ennastsalgavat, pühendunud ja rõõmsat teenimist on meie kirikus. Ühel suvisel pühapäeval Viljandist Vastseliina sõites möödusin ridamisi kihelkonnakirikutest, mille uksed olid avatud ja lühtrid särasid, parkimisplatsidel võis näha autosid, ning südant täitis soe ja kindel tunne: Eesti on vaimulikus mõttes hoitud ja kaitstud, sest meie kogudustes palvetatakse ja teenitakse Jumalat.

31.10.2024 sõnastas Põhja-Eesti piiskopkonna sinodil prof dr Randar Tasmuth eesmärgi meie kiriku jaoks praegusel murrangulisel, aga võib-olla ka „suurel“ ajal (kui me peame silmas valmisolekut suurteks muutusteks, ja ma ei pea sugugi siin silmas üksnes sõjaohtu): tugevdada koguduste elujõulisust.

Olen sellise eesmärgi- ja ülesandepüstitusega igati nõus: kõigi meie kiriku ametikandjate ja struktuuride, asutuste ja organisatsioonide, strateegiate ja algatuste ühisosa peaks olema koguduste elujõulisuse tugevdamine. Sest kohalik kogudus on see keskkond, kus sünnib, teostub, toitub ja areneb inimese suhe kolmainu Jumala ja Tema kirikuga, ning koguduse elujõulisusest sõltub see, kui elujõuline on meie jumalateenistus ja palve, tunnistus, kuulutus ja teenimine. Viimselt sõltub sellest ka meie rahva vaimne elujõud.

Kristus on nii inimesi kui rahvaid, kes kadumisel olid, kõrgele üles tõstnud. Seepärast julgustan sind, armas koguduse töötegija, kes sa vahel võib-olla kahtled, kas sinust midagi sõltub ja kas sinu tööl on mõtet, ning küsid, kas sa suudad ja jaksad olla Kristuse antud ülesande vääriline, piiskop Kuke sõnadega: Tema tehku teid, kes te meie evangeelset kirikut esitate, suurteks ja ohvrimeelseteks töötegijateks Kristuse koguduses.

Marko Tiitus

piiskop