Aasta vaimulik on Matthias Burghardt
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Uudised / Number: 29. jaanuar 2020 Nr 4 /
Mida mõtlesid, tundsid tiitlit pälvides ja kuhu plaanid palverännakut?
Esimene mõte oli: „Ei või olla!“ See oli tõeline üllatus! Tundsin alguses suurt piinlikkust, sest olen harjunud Kristust avalikkuses esindama, kuid nüüd pandi minu isik keskpunkti. Kui veidi seedisin, siis lihtsalt purskus õnn minust välja ja leidsin, et see on super.
Unistus on kõige vanemale kristlikule maale Armeeniasse ja ka Gruusiasse sõita. Veel tõmbaks kolmenädalane palverännak jala Erfurdist Rooma, nagu Martin Luther aastal 1508 tegi. Olen realist, lapsed on suhteliselt väikesed, soovin nende ja abikaasaga olla võimalikult palju koos. Ehk ootan, et lapsed saaksid pisut vanemaks.
Eelmise aasta Lääne-Harju sinodil kõnelesid embutsemise kunstist.
Minu eesti keele oskus on piiratud ja sain hiljem aru, et ise leiutasin selle sõna. See on embus, millest pääsu ei ole. (Naerab südamest – K. L.) Soovin inimestele näidata, et kogudus, kirikuhoone ja inimesed on kõigi jaoks olemas, ent püüan jõuda nendeni ka väljaspool. Meeldis, et täna prof Gräb refereeris Tillichit, öeldes, et inimene on teine tekst. Tuleb pingutada, et piiblist õigesti aru saada, aga ka vaeva näha, et inimeseni jõuda.
Olen tagasihoidlik enda võimekuse osas, ent mõned sammud olen teinud. Näiteks Keila kihelkonnapäevad õnnestusid. Keila inimesed, ka väljaspool kogudust, on mind soojalt vastu võtnud: kutsuti lasteaeda õnnistama ja kooli filosoofiat õpetama.
Kõneleme Eestis eestipärasest ristiusust. Oskad selle kohta midagi öelda?
Minu absoluutne veendumus on, et eestlastel on alateadlik usk. Ei kasutaks sõna religioossus. Juured on nii sügaval, et erinevad koloniaalajad pole suutnud neid hävitada. Olen kohanud inimesi, kes ei tea ühtegi piiblilugu, ent käitumine ja veendumused on kristlikud, isegi kui põlvkondade kaupa pole ühtegi pereliiget ristitud.
See ei käi loomulikult kõikide kohta, ka eestlased pole inglid, ent Eesti on sageli kristlikum kui Saksamaa, kus ristiinimese sisu on lahjemaks jäänud. Eesti inimesed mõtlevad ja tunnetavad sügavamalt, see on mõnikord piin, teinekord super.
Kellega oma rõõmu jagad?
Pere ja sõpradega, kolleegidega koolides, ametivendade ning -õdedega ja kogudusega. Olen tänulik ja on suur rõõm olla osa EELKst, teenida inimesi, olla osaduses kogudustega! Vaatamata teoloogilistele ja teistele erinevustele vaimulike seas arvan, et üks meie Nokiaid on, et hoiame kokku, et oleme ikka üks kirik, et keegi ei suuda meid lahutada. Soovin kõigile Jumala õnnistust!
Kätlin Liimets
