Aastakümneid Eesti ja Rootsi vahet käinud

Kui Tiit Pädam (60) sai 1992. aastal UI üliõpilasena stipendiumi teoloogiaõpinguteks Rootsis, ei osanud tänane teoloogiadoktor uneski näha, et temast saab 2012. aastal EELK Stockholmi koguduse õpetaja. Intervallist selle kahe punkti vahel saab lugeda intervjuust, mille pastor Pädam andis Eesti Kirikule EELK vaimulike konverentsi ajal.

Kas vaimulike konverentsist osavõtmise puhul on tegemist rõõmustava võimaluse või pigem ametipositsioonist tuleneva kohustusega?
Tulen alati hea meelega, kui vähegi muud kohustused lubavad. Enamasti on see ka võimalik, kui oma toimetused aegsasti ära korraldada. Üldiselt on mul vähe aastaid vahele jäänud. Ka minu kogudus soosib konverentsist osavõtmist ning ei tee nendeks päevadeks kogudusest eemalejäämiseks mingeid takistusi.

Milliste teemade pärast tasus tänavu Rootsist Eestisse tulla?
Mind huvitab lauluraamatu kujunemise protsess ja seetõttu olin väga huvitatud sellekohasest päevakorrapunktist. Olen ka ise kirjutanud mõned küsimused ja teinud komisjonile ettepanekud. Tegemist on keskse teemaga kogu kiriku seisukohalt. See, kuidas kogudus laulab ja palvetab, on otsekui usutunnistus.
Lisaks konkreetsete teemadega seotud ootustele pean väga oluliseks lihtsalt ametikaaslastega kokkusaamist. Võimalus kogeda osadust väärib konverentsile tulekut igal juhul.

Pärast Kodu- ja Välis-Eesti luteri kiriku ühinemist on ka Rootsi praostkond oma kogudustega EELK osaks. Kuivõrd Stockholmi eesti kogudus tunneb üksolemist Kodu-Eesti kirikuga?
Tunneme küll üksolemist ja see on muutunud tunduvalt käegakatsutavamaks nüüd, mil oleme üks kirik.
Ma ei oska vastata küsimusele, kuivõrd aitab seda sidet hoida Eesti geograafiline lähedus – küllap ka seda –, aga ma lihtsalt tean, et tunneme kokkukuulumist Eesti ja EELKga. Alates Kodu- ja Välis-Eesti kirikute ühinemisest on see side oluliselt tugevnenud.

Tehes persooniintervjuud vaimulikuga on küllap paratamatu, et fookusesse jõuab tema töö. Millal tajusid kutsumust vaimulikutööks?
Arvan, et see oli millalgi 1970ndate lõpu poole, mil veel õppisin kunstiakadeemias. Leeris käisin keskkooli lõpetades ja kohe seejärel astusin ülikooli. Arhitektuuri erialal õppides teadvustasingi kindlat soovi asuda õppima usuteaduse instituuti eesmärgiga saada vaimulikuks. Väga oluline osa selle valiku kujunemisel oli inimestel, kellest olid saanud mu sõbrad. Aga mind ei võetud vastu. Praost Albert Soosaar, minu toonane koguduseõpetaja, küll kirjutas selleks soovituse, aga tolleaegne peapiiskop Edgar Hark ütles, et ei saa mind kooli vastu võtta ning seetõttu see ka siis ei õnnestunud.

Ometi ei pannud see tagasilöök loobuma plaanist pühenduda kirikutööle?
Muidugi mitte. Olin töötanud juba vabatahtlikuna koguduste juures ja nüüd asusin kirikusse ilmikuna tööle. Erinevates ametites ja positsioonidel. Enne vaimuliku ametisse jõudmist oli mul kiriku juures vist viis-kuus erinevat töökohta. Näiteks võtsin Jaan Kiivitilt üle EELK väljaande sekretäri ameti.

Kunstiakadeemias, toonase nimega kunstiinstituudis, aga jätkasid õpinguid ning lõpetasid diplomiga arhitektuuri erialal.
Seda küll, aga enne lõputöö kaitsmist mind veel visati koolist välja.

Miks?
Ametlik eksmatrikuleerimise põhjendus oli „nõukogude üliõpilasele ebaväärikas käitumine“ ja ettekäändeks kasutati minu kiriklikku tegevust. Otseseks põhjuseks kujunesid Luterliku Maailmaliidu Euroopa kirikute konverentsist Tallinnas 1980. aastal ajendatud protsessid. Aitasin kirikuvalitsusel seda konverentsi korraldada. Küllap põhjusi oli tegelikult rohkem.

Need olid keerulised ajad?
Vastupidi. Ma arvan, et hoopis nüüd on keerulised ajad. Nüüd on vahel raske valida teed, aga siis oli üsna kindel, millisel kursil püsida, ja oli selge, milline on siht. Kuhu kuuluda ja mida teha – siis oli see selgelt paigas.

Hoolimata vaenamistest lõpetasid kõrgkooli diplomeeritud arhitektina?
Ega mind keegi eriti vaenanud – ma ei ole ohvri tüüpi. Aga jah, lõpetasin arhitektidiplomiga. Rektor ütles, et kuna kogu minu kursus ei lahkunud minu eksmatrikuleerimisel protesti märgiks ülikoolist, siis on tal erandkorras õigus taastada minu staatus. Esmalt tuli küll karistusena sõjaväkke minek ning sealt tagasi tulles kaitsesingi oma lõputöö, kuna rektor pidas antud sõna. Sain arhitektidiplomi, aga olin toonaseks juba otsustanud, et ei hakka tööle arhitektina.

Siis tuli usuteaduse instituut ning võimalus siirduda õppima Rootsi?
Mitte päris kohe. 1983. aastal sain arhitektidiplomi ning töötasin mitmetes ametites kiriku juures. Kui olin peasekretäri abiks, vallandas peapiiskop Hark mind pärast ühte kohtuprotsessi ja peapiiskop Pajula kutsus tagasi tööle.

Tudeerida teoloogiat Rootsis oli ilmselt suur võimalus?
See oli suur võimalus. Mind oli just UIsse vastu võetud, kui selgus, et pakutakse edasiõppimisvõimalust Rootsis. Eesti kirikule oli kaks, Läti kirikule kaks ja Leedu kirikule samuti kaks stipendiumi kohta. Arvatavasti rääkis minu valiku kasuks hea inglise keele oskus ja küllap oli määrav seegi, et 70ndatel olin mitmes koguduses teinud noortetööd, et olin üldse olnud suhteliselt aktiivne kirikunoor nii kristlikus suvemalevas kui koguduste koorides.

Küllap pakkus võimalus 1990ndate algul Rootsi elama minna suuri muutusi isiklikus elus?
Rootsi ei olnud mulle päris tundmatu, olin mõned korrad seoses töötamisega konsistooriumis välissuhete alal seal käinud. Ka minu abikaasa oli Rootsist. Kui me 1989. aastal abiellusime, tuli abikaasa Nõukogude Liitu elama, sest mina ei soovinud kolida Rootsi. Tema isa on eestlane ja ema soomlane, meie kodune keel on eesti keel. Rootsi minnes otsustasin pühenduda õppimisele. Stipendium kattis kõik vajadused.

Kus sa Rootsis õppisid?
Õppisin Uppsala ülikoolis ja Johannelundi teoloogilises instituudis. Valisin võimalikest pikema programmi. Meil oli võimalik õppida ka inglise keeles, aga mina otsustasin õppida ära rootsi keele. Paari kuuga omandasin keele ning edasi õppisin koos rootslastega. Õppisin paralleelselt ka paljusid teisi aineid. Tegemist oli akadeemiliste õpingutega Uppsala ülikoolis ja paralleelselt pastoraalteoloogilise programmiga Johannelundis. Pastoraalkoolituse järel oli võimalik saada ordineeritud.

Seega olid teoloogiaõpingute lõpus valmis ordinatsiooniks?
Olin. Tegin samal ajal ka magistrikraadi ning seejärel kolisin 1998. aastal tagasi Eestisse ja mind valiti usuteaduse instituudi rektoriks. Rootsi kirik pakkus mulle ordinatsioonivõimalust, aga mind ordineeriti Eestis EELK õpetajaks. Kuigi rektori ja õppejõu ametis ei oleks ordinatsiooni otseselt vaja, leidis peapiiskop Jaan Kiivit, et see oleks siiski mõistlik. Sooritasin konsistooriumi ees nõutavad pro venia concionandi ja pro ministerio eksamid.

Sind ordineeriti, aga sa ei asunud tööle vaimulikuna?
Mind valiti rektoriks ja ordineeriti seejärel. Rektoritöö kõrvalt aitasin teenida Tallinna Rootsi Mihkli kogudust. Mulle väga meeldis, et sain vaimulikuna praktiseerida ja kasutada oma rootsi keelt ning avastada seeläbi palju uut ja huvitavat.

Otsustades jätkata õpinguid naasid taas Rootsi Uppsalasse?
Ei, hakkasin pendeldama Eesti ja Rootsi vahet. Töötasin põhikohaga Tallinnas. Aga juba stipendiaadina õppisin Rootsis üsna intensiivselt ja mu õpitulemused olid head. Kui olin omandanud magistrikraadi, uurisid mõned professorid, kas olen huvitatud jätkama nende juures doktorantuuris. See oli aga formaalselt keeruline, sest tuli tagada endale rahastus jne. Jätkamine ei tulnud kohe kõne alla. EELK tollaste peapiiskoppide soosiv suhtumine oli otsustav. Hakkasin rahastama oma doktoriõpinguid konsistooriumis töötades ning samaaegselt õpetades Uppsala ülikoolis ja pastoraalinstituudis erikursusi ning juhendades tudengeid.

Side Rootsiga aga jätkus ka doktoritöö kaitsmise järel …
Pärast doktoritöö kaitsmist 2011. aastal jäin käima Eesti ja Rootsi vahel. Kuni viimase ajani juhendasin Uppsala ülikoolis doktorante, nüüd äsja kaitsesid viimased. Side ülikooliga on tegelikult siiani säilinud ja osalen aktiivselt paari eriala teadusseminaridel.

Palun räägi, mis asjaoludel jõudsid Liibüasse ja kuidas üle aasta Tripolis veetsid.
See oli mu abikaasa töö tõttu, ta on analüütik majandusalal. Ajendiks oli Liibüa riigi regionaalplaneeringu tellimus, mille võitis rahvusvaheline firma Rootsist. Abikaasale pakuti seal tööd ja ta ütles, et kui ma olen nõus kaasa minema, siis ta hea meelega võtaks selle tööpakkumise vastu. Seega olin kaasasolev isik ning sain teha seal muretult oma asju.

Siiski sa ei istunud käed rüpes?
Teenisin poolteist aastat vabatahtlikuna inglise keeles Tripoli anglikaani kogudust. See oli võimalik, kuna sealne anglikaani kirik tunnustas tänu Porvoo lepingule minu vaimulikuordinatsiooni. Olin ametlikult tööloata ja kodune ning mõned mu inglastest sõbrad nimetasid mu ametiks domestic engineer: olin kokk, autojuht ja koristaja. Võtsin endale ka eraõpetaja ja õppisin araabia keelt. Natuke aitas see, et olin varem süvendatult õppinud heebrea keelt – mõlema puhul on tegemist semiidi keelega. Õppisin kirjutama ja rääkima. Turul sain päris hästi hakkama. Aga need oskused on nüüdseks kadunud.

Kuidas Liibüas meeldis?
Mulle hästi meeldis. Täiesti ainulaadne eluviis. Lisaks on Liibüa territooriumil säilinud väga rikkalik ajaloo- ja kultuuripärand. Kohalikud sellest ei huvitunud, kuid meile oli see väga õpetlik ja põnev. Õppisime tundma täiesti uusi maailmu ja mõtteviise. Püüdsime võimalikult palju Liibüas ringi reisida ja sealse eluga tutvuda. See ei olnud alati kerge, iga liikumise jaoks pidi hulga lube taotlema.
Lisaks ei olnud mul varasemat teenimiskogemust anglikaani kirikus, nii et ka see oli huvitav väljakutse. Aga et olin Porvoo lepingu läbirääkimistel üks EELK esindaja, siis tundsin inglise kirikut suhteliselt hästi. See oli huvitav aeg.

Tutvusta oma kogudust Tripolis.
Liibüa oli islamiriik, kus oli viis riiklikult tunnustatud kristlikku konfessiooni: roomakatoliku, kreeka ortodoksi, kopti, anglikaani ja üks vabakiriklikke ühendav kogudus. Liibüa riigi kodanikud ei tohtinud kuuluda ühtegi kristlikku kirikusse. Seetõttu kuulusid kogudusse egiptlased, samuti inimesed mitmest teisest Aafrika riigist ning Indiast ja Inglismaalt – oli üsna tore ja kirev seltskond. Kogudus koosnes paljuski nendest, kes töötasid Liibüas ajutiselt.
Kui algselt käisime koos ühes korteris, siis minu sealoleku ajal anti meile ootamatult üks pärast revolutsiooni katoliku kirikult äravõetud pühakoda Tripoli vanalinnas. Selle restaureerimiseks ja kohendamiseks tegin ümberehitusjoonised ning alustasime väiksemaid ümberehitusi. Kiriku taaspühitsemisest võtsid osa peale islamiriigi esindajate ka kõikide riiklikult tunnustatud konfessioonide esindajad.

Kas polnud kahju lahkuda?
Meie viisad lõppesid ja meil ei õnnestunud neid pikendada. Algul küll oligi plaan mõneks ajaks tagasi minna. Tegemist on tänaseks suhteliselt konfliktse piirkonnaga. Kui seal nn revolutsioon algas, evakueeriti lääne inimesed ja paljud põgenesid. Seal tekkis paras kaos, mis ei ole senini lõppenud.
Eestis tagasi olles kandideerisid mitmele kohale, aga lõpuks võtsid vastu Rootsi eestlaste pakkumise ja sinust sai 2012. aastal Stockholmi eesti koguduse õpetaja.
Jah. Stockholm ja eesti koguduse inimesed meeldivad mulle väga. Mulle sobib suurepäraselt ka koguduse dikteeritud töörütm, et saan lisaks kogudusetööle tegelda ka muude asjadega. Meil on lausa kokkulepe juhatusega, et ühel päeval nädalas võin pühenduda teoloogilisele uurimistööle.
Kas kavatsed täita lubadust teenida Stockholmi kogudust kuni emerituuri siirdumiseni?
Antud lubadusest ma ei tagane ja kogudust kindlasti ei jäta. Küllap on minu ülesandeks ka leida endale järeltulija, kes minu tööd koguduse teenimisel jätkaks. Probleemiks number üks on rootsi keele oskus, sest Eesti vaimulike hulgas pole palju rootsi keele valdajaid. Kogudus on aga tubli ja elujõuline. Just intellektuaalses plaanis pakub kogudus vaimulikule head väljakutset – kuidas aktiveerida liikmeid vaimseteks tegevusteks. Lisaks tavapärastele kiriklikele tegevustele oleme ellu kutsunud kristliku kultuuri huviringi ja palju muud. Ma ei pea midagi üksi tegema, koguduse aktiivsem osa tuleb ideedega alati kaasa.

Mis on sind elus enim mõjutanud?
Mul on olnud õnn ja õnnistus, et olen saanud elus olla väga paljude ilusate ja tarkade õpetajate kaasteeline alates kunstiringist Nõmmel, kiriku- ja kogudusetööl, ülikoolides ning isiklikus elus. Need erilised inimesed on mind omaks võtnud, mulle palju andnud ja mind seeläbi mõjutanud.
Kuigi sa pole palju arhitektina töötanud, oled oma ehitusalaseid teadmisi ometi praktikas rakendanud. Kui saaksid taas võimaluse arhitektina praktiseerida, siis millise pühakoja rajaksid?
Küllap ma valiksin mõne vana juba varemetes hoone või kiriku ja ehitaksin ta üles kui kiriku ja samas kui kohaliku kristliku kultuuri keskuse. Tegemist ei oleks pelgalt restaureerimisega, vaid uue vormikeele kasutamisega – vanast saaks uus kirik. Selliseid näiteid on Eestis juba mitmeid. Kui mõtleme Pirita kloostri vanale kirikule ja kujutleme, et sellele pannakse lihtsalt uus katus peale, siis kardan, et meie esteetiline meel ei hindaks seda enam ilusaks, sest meie maitse on palju muutunud. Aga varemete kõrvale rajatud uus kirik ja klooster on heas mõttes erilised.
Möödunud suvel sain toreda kogemuse Väike-Pakril. Seal on säilinud vaid kiriku ilus kella- ja väravatorn koos vundamendilintidega. Selle hävinud kabeli vundamendi raamistuses pühitseti vabaõhualtar, mille rajamisel oli kasutatud kunagise kiriku vana altari plaati. Tulemus oli võimas ja haakub sellega, mis on mulle lähedane. Taolisi lahendusi võiksin palju välja mõelda, see pakuks mulle erialast pinget.
Seega ei pea me kurvastama, et sinu arhitektuurialased õpingud on liiva jooksnud?
Õpingud ei ole kunagi liiva jooksnud. Ja ehitanud olen ikka. Näiteks enda majale torni. Abikaasa soovis seda, et tal oleks tornis töötuba. Nõnda ma talle selle ehitasin. Ta jäi rahule.
Liina Raudvassar

Tiit Pädam
Sündinud 19.6.1958
Ristitud 1958 ja konfirmeeritud 1976 Tallinna Jaani koguduses
Ordineeritud õpetajaks 15.9.1998
Hariduskäik: Tallinna 10. kk 1976, kunstiülikool 1983 (arhitekt), Uppsala ülik ja Johannelundi teoloogiline instituut 1992–1998, Uppsala ülik 2011 (teoloogiadoktor)
Teenistuskäik: EELK ajakirja sekretär 1983–1985, konsistooriumi peasekretär 1988–1992, 2002–2005, usuteaduse instituudi rektor 1998–2002, Tripolis (Liibüa) anglikaani St. Mary koguduse õpetaja 2006–2007, Briti ja Iiri anglikaani kirikute ning Skandinaavia ja Balti luteri kirikute teoloogide ekspertrühma liige 1989–1992
EELK Teeneteristi III järk 2007
Abielus Sirje Pädamiga