Aeg tulnud maa ja mere pealt
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number: 10. märts 2004 Nr 9 /
Meenub üks särav suvine päev, mil Ruhnus tormivangis olnud peapiiskop Pajula koos noorte lõõtspillimängijate ja muu toreda seltskonnaga väikesele laevale astus ja sõit Kingissepast Kuressaareks muutunud linna poole võis lõpuks ometi alata.
Algus oli ilus – meri üsna vaikne ja päike nii soe. Meie võimas mootorimürinat trotsiv laul ja pillimäng kaikus mere kohal. Siis aga tõusis tuul ja meri hakkas laevukese püsivust proovima. Ükshaaval langes lauljate-mängijate ridadest välja noori ja tugevaid. Kalade söögilaud oli rikkalik. Läksin sinna, kus seisis roolimees.
«Kuidas seal ülal ka on?» küsis minult rõõmsa näoga peapiiskop Pajula, endal poolik lihavõileib peos. Vaid kahel mehel selles laevas oli puna põskedel – vanal merekarul, kes seisis rooliratta juures, ja kiriku laeva kaptenil Kuno Pajulal.
Olen hiljemgi korduvalt imestanud selle üle, kuidas peapiiskop ka pensionipõlves on aina teel, pea alati valmis minema sinna, kuhu teda vajatakse. Teda võib kohata pealinnas Raekoja platsil aina vahelduvate linnapeadega advendiküünalt süütamas, väikese maakoguduse käärkambri remondi pidulikul lõpetamisel ja kirikute aastapäevadel kõikjal üle Eesti jne, jne. Suur tänu kõige hea eest! Palju õnne ja Jumala armu, peapiiskop emeeritus Kuno Pajula!
Veel üks sünnipäevalaps, kellele täna mõtleme: ajaleht Eesti Kirik. Leian, et see on ime, et oleme suutnud seda lehte ilmumas hoida. Tänases kiriku majanduslikus suutlikkuses pole see kerge olnud.
Tänu kõigile, kes selle ime on võimalikuks muutnud: tellijatele, tegijatele ja Kirikukogule! Kuidas edasi? Vaadates täna oma laual kahte erinevat Eesti Kiriku nimelist väljaannet – 1923. aastal asutatud ning 1990. a märtsist taasilmuvat EELK ajalehte ja viimased ligi 54 aastat ilmunud E.E.L.K. ajakirja Eesti Kirik tuleb minusse küsimus – äkki võiks kahest saada üks.
Äkki võiks üks ühine väljaanne saada ilusaks sillaks eestikeelsete luterlaste vahel üle vee ja lainete. Usun, et kaks ühes võiksid pidada ka oma sajandat sünnipäeva. Mina küll tahaks pidada Eesti Kiriku sajandat sünnipäeva, imetleda auväärse sünnipäevalapse ilusat ja tarka nägu, elujõudu ning säravat sisu.
Tahaks enda poolt teha kõik, et see nii võiks olla ja mitte kuuluda nende hulka, kes virisevad, kritiseerivad, aga lehte ei telli ja kaastööd ei tee. Mulle meeldib see vana tarkus: ära kiru pimedust, vaid süüta küünal!
Jaan Tammsalu, assessor
