Andres Taul: me oleme üks kirik, lahutatud poliitiliselt

Torontos resideeriv peapiiskop Andres Taul ütleb intervjuus Eesti Kirikule, et sellesse ametisse kandideerides seadis ta eesmärgiks kahe rahvuskiriku ühendamise.

E.E.L.K. peapiiskop dr Andres Taul küsis konsistooriumi liikmetelt neid möödunud aasta juulis ametisse pühitsedes: «Kas tahate ka armastada Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut ja meeles pidada meie ühtset algust, et meie oleme Eesti vaba rahvakirik. Kas tahate töötada ja palvetada nähtava ühtsuse saavutamiseks,  et Kristuse sõna ja palve – et «kirikud oleks üks» – võiks ka meie kohta täide minna?» Vastus oli üksmeelne: «Jah, Jumala abiga.»
Juba üle aasta on peapiiskop Taul koos kirikuvalitsusega Torontos oma eesmärgi poole rühkinud. Ta on veendunud Välis- ja Kodu-Eesti kiriku ühendamise pooldaja ja manitseb mitte uskuma kahtlejate jutte. Peapiiskop jagas oma mõtteid Eesti Kirikule ühel kuumal juulipäeval Toronto Peetri kirikus.
Alustati valest otsast
Üheksakümnendate alguses käisid ühinemisläbirääkimised aktiivselt, kuid kahjuks kuhugi ei jõutud. Miks? Taul ütleb, et need hakkasid lihtsalt valest otsast peale. «Oleme sellest nii peapiiskop Andres Põderi kui assessor Joel Luhametsaga palju rääkinud. Tollal hakati põhimäärust ühiseks tegema. Ja siis, pärast pikka vaevanägemist selgus, et neid ei annagi kooskõlastada. Ükski teine kirik maailmas ei ole selle peale tulnud,» ütleb ta ja toob näiteks anglikaani kiriku seadused, mis on Inglismaal ja Aafrikas erinevad, ometi on tegu ühe kirikuga.
«Meie viimastel läbirääkimistel on korduvalt esile tõstetud, et ühist põhimäärust või -seadust polegi vaja,» selgitab Taul. «Olen seda algusest peale öelnud, et neid ei annagi kooskõlastada. Näiteks ei saa meie kirikukogu mitte mingil moel kokku kutsuda isegi kord aastas. Vahemaad on liiga suured ja sõit kallis.»
Ometi on ka praegu kehtivates põhiseadustes küllalt palju ühiseid osi: «Kõik, mis puutub koguduste juhatustesse, nõukogudesse ja nende valimistesse, ka täiskogudesse,» loetleb Taul. «Selge on see, et täiskogu valib nõukogu, viimane omakorda juhatuse ja juhatus räägib kogu koguduse nimel. Siin pole ühtlustada midagi. Valimine kuni piiskopini välja on sama nii siin kui Eestis. Ainult meil käib see kirja teel.»
Peapiiskopist piiskopiks
Kindlasti tuleb aga muuta E.E.L.K. põhimääruses peapiiskopi amet piiskopi omaks. E.E.L.K. jääks tervikuna üheks Välis-Eesti piiskopkonnaks. «Piiskopina oleksin edaspidi peapiiskop emeeritus piiskopi ülesannetes,» jagab praegu veel peapiiskop Taul selgitusi. Küsimusele, kas see muutus toob kaasa ka muudatusi piiskopkonnas, vastab ta, et ei muutu mitte midagi, sest «…meie põhimäärus näeb ette, et kui peapiiskoppi ei ole, siis piiskopil on samad ülesanded kui peapiiskopil, mis tähendab, et meie piiskopkonnas ei muutu sisuliselt midagi.»
Kui moodustatakse EELK Välis-Eesti piiskopkond, siis hakkab tema tulevane piiskop kuuluma mitmetesse EELK juhtorganitesse ja nõukogudesse, näiteks piiskoplikku nõukogusse, vaimulike konverentsi, kirikukogusse ja kirikuvalitsusse. «Ja see on juba nähtav ühtsus,» on peapiiskop kindel.
Üldkiriklikud otsused võetakse koos vastu
Üldkiriklikud otsused räägitakse edaspidi omavahel läbi ja võetakse vastu ühised seisukohad ning otsused. «Tavaliselt on need doktriinilised, mis puutuvad õpetusse,» lausub Taul. «Näiteks Põhja-Ameerikas on päevakorral samasooliste abielud ja nende liikumine üldse. Kas ordineerida homoseksuaale, laulatada samasoolisi jne? Seda otsustame koos, mis seisukoha me võtame. Siin peaks meil olema ühtne seisukoht.
Üldkiriklikud on ka Luterliku Maailmaliidu ja Kirikute Maailmanõukogu poolt kerkivad küsimused. Praegu on päevakorral roheline liikumine ja Genfis hakkab Luterlik Maailmaliit seda probleemi arutama. See puudutab nii siinset kui Eesti piiskopkonda. Siin peame ühiselt asju arutama,» leiab Taul.
Ühese selgituse annab ta ka Luterlikku Maailmaliitu kuulumise kohta. Ehkki E.E.L.K. on üks selle organisatsiooni asutajaliikmetest, ei leia ta suure kaotuse olevat, kui sinna jääb eestlasi esindama üksnes Kodu-Eesti kirik. «Sellega ei kaota Välis-Eesti kirik mitte midagi. Olles küll asutajaliige, on oma hääleõigust kasutatud ainult paaril korral. Sest piiskopid on olnud vanemad mehed, kartnud inglise keelt või rahapuudusel pole täiskogudel osalenud.
Kodu-Eesti kirik on aga LMLi täiskogudel käinud 17 korda, mis tähendab, et nemad on oma häält kasutanud. Vastupidi ühe kirikuna võiksid ju mõned delegaadid ka meie piiskopkonnast olla, eriti kui koosolekud toimuvad siinpool. Kuid kui kokku saadakse Genfis, pole siit mitte mingit põhjust sõita, infot saab hiljem omavahel jagada niigi.»
Õpetajaid jääb vähemaks
Üks kirik ja kaks piiskoppi – see mudel toimiks Tauli meelest väga hästi. Jääb vaid imestada, miks sellega ikka nii kaua on oodatud. On ju taasiseseisvumisest juba aastaid möödunud.
Peapiiskop toob üheks põhjuseks Udo Petersoo valimise peapiiskopiks ja endise peapiiskopi Konrad Veemi surma, need olid ligistikku ja siis ei tahetud ühinemist tõsiselt ette võtta. Oma osa oli ka inimeste hirmudel, mis olid 15 aastat tagasi palju suuremad.
«Siis elas veel põgenike põlvkond, kelles hirm istus sügaval sees,» räägib Taul ja lisab, et eks oli tegu ka inimliku laiskusega ning ei viitsitud keerulist asja, mis polegi Tauli meelest keeruline, ette võtta. «Kogudused elavad üksteisest kaugel, praost on kaugel ja peapiiskop veel kaugemal. Igaüks teeb, mis tema tahab. Puudus ühtsustunne. Ei leitud mingit vajadust ühineda, sest elati niisama ära küll. Ent nüüd on teised ajad ja vajadusi ühinemiseks on, kas või juba sellepärast, et kogudusi E.E.L.K-s veel on, kuid õpetajaid jääb järjest vähemaks.»
Eesti tuleb appi
Eesti riik on otsustanud välismaal elavaid eestlasi toetada rahvuskaaslaste programmi abil. Näiteks koole raamatute ja õpetajatega, kursuste ja laagrite korraldamisega Eestis. Kirikudki on selles programmis sees. «Meie vaimulikud on üsna eakad, kuid ega Eestiski vaimulikke ülearu ole,» on peapiiskop murelik.
«Dublinis ja Brüsselis tahetakse kogudused luua. Rahvuskaaslaste programmi toetust on seal vaja. Meil on suurem osa õpetajaid töötanud surmani. Näiteks USA õpetaja Valdeko Kangro on praegu 91aastane ja töötab edasi, sõites väga pikki vahemaid. Ja tema pole ainuke. Enamik E.E.L.K. õpetajaid on eakad. Rõõmustav on see, et oleme leidnud mõne väliseestlanna, kes soovib minna Eestisse vaimulikuks õppima.
Oleme ka pastoraalseminari juhataja dr Ove Sanderi ja Usuteaduse Instituudi rektori dr Randar Tasmuthiga nõu pidanud, et nemad tuleksid siia mõneks nädalaks kursusi andma, ülejäänu käiks kaugõppe teel. Nii saaks koolitada diakoneid. Eestist ei ole lihtsalt nii lihtne õpetajat siia saada.»
Vaimulike põud E.E.L.K-s paneb peapiiskopi tegema väikest ülevaadet oma hingekarjaste hulgas. Ta leiab, et Kanada praostkond saab hakkama, kui sinna aasta kaupa Eestist vikaarõpetaja tuleb. USAsse oleks vähemalt üht õpetajat veel vaja New Yorki ja selle lähedusse. Euroopaski on mõned kogudused hädas ja tulevik tume.
Taul teeb karmi otsuse, et kindlasti sureb mõni kogudus välja. Kui Udo Petersoo valimiste pabereid saadeti veel 70 kogudusse, siis nüüdseks on neist alles üle maailma ainult 45.
Nõus aja pikendamisega
Ühinemisplaanid on tekitanud igasuguseid arvamusi, mitte kõik ei ole üksmeelel ses küsimuses. Taul ütleb, et inimesed on paljuski kuulujuttude mõju all, mida mõned visalt levitavad. Tema meelest kardetakse absurdseid asju. «Mitte keegi ei hakka koguduste majandusasjadele vahele segama ega nende raha üle otsustama, majanduslikult jääte iseseisvaks,» rõhutab peapiiskop. «Räägitakse, et Eesti kirik on katoliiklik, ise üldse teadmata, mis see tähendab, jne.»
Ühinemislepingu allkirjastamine pidi toimuma algselt 28. septembril. Et nii otsustati alles mai lõpul, siis tuli suvi vahele ja inimesi oli kogudustes raske kokku saada. Mitmed kogudused on palunud ajapikendust, et nii tähtsa otsuse langetamine uisapäisa ei käiks. Taul on ajapikendusega nõus, nii ka EELK peapiiskop Andres Põder ning kahe kiriku assessor Joel Luhamets. Ei ole võimatu ka alles järgmisel sügisel ühinemisleping allkirjastada. 
Ühinemise mõtte sai kodust kaasa
«Olin juba vana küllalt, kui need peapiiskopi valimised tulid, kuid mul ei olnud kunagi mõttessegi tulnud kandideerida,» avab Taul tagamaid. «Kui aga Thomas Vaga kandideeris, hakkasin mõtlema, et sel juhul ei tule kirikute ühinemisest midagi välja. Praegu saan mõne inimese käest pahandada, et ma ei võtnud ühtegi endise konsistooriumi liiget nüüdsesse koosseisu. Kui nad ei tulnud 14–15 aastaga ühinemisega toime, siis praegu nad ainult segaksid neid, kes soovivad ühinemise ellu viia.»
Kirikute ühinemise mõte on aastatetagune: «Minu huvi on pärit juba kodust. Minu isa õp Jaak Taul oli esimene, kes vaatas Inglismaalt Eesti poole sõbraliku pilguga. Ta hakkas Eesti ametivendadele talaaririiet saatma, ikka väikese lisaga, et saaks ehk ülikonna ka või natuke maha müüa. Oli aeg, kus vist ligi 90% õpetajaist Eestis kandsid Jaak Tauli saadetud talaare.
Isa oli Luterliku Maailmaliidu asutajaliige. Ta läks ka Genfi, kui peapiiskopid Jaan Kiivit sen, Edgar Hark või Alfred Tooming seal olid. Isa kutsus neid Türgi sauna, sest sinna igasugused tüütud «saatjad» järele ei tulnud. Nii aeti Türgi saunas eesti asja. Isa hindas neid kõiki. Ta ütles ikka, et imekspandavalt rasketes oludes hoiti Eestis kirikuuksed lahti.»

Tiiu Pikkur

ARVAMUS

Merike Schümers-Paas, E.E.L.K. Saksamaa praost:
Septembris algavad jälle ka eestikeelsed jumalateenistused mitmel pool Saksamaal. Eesti kogudused on siin väga väikesed, puudub igasugune administratsioon ja varad. Oleme huvitatud võimalikult lihtsast asjaajamisest ja eeldame, et see on tulevikus teostatav pigem Tallinnale alludes. Olen kogudustele oma soovituse edasi andnud ja neil on palutud anda oma arvamus E.E.L.K. Konsistooriumile Torontos.
 
Lagle Heinla, E.E.L.K. Inglismaa praost:
Otsustasime ju ammu, et tahame Tallinnaga liituda. Sestap kirjutasime kohe ka paberitele oma jah-sõna ja nüüd ootame, millal see juhtub. Mingeid emotsioone siin pole, ainult ootus ja lootus.

Meelis Rosma, E.E.L.K. Austraalia koguduste õpetaja:
Sydney Jaani kogudus on alati olnud ühinemise poolt ning oli seda ka nüüd. Ühinemisega pole probleeme ka Canberra ega Melbourne’i kogudustel. Adelaide’i rahvas on samuti pigem poolt kui vastu. Niisiis võiks öelda, et Rohelisel Mandril põleb EELK ja E.E.L.K. ühinemisele roheline tuli. Sydneys leiame, et ühinemise tingimused on sõbralikud ning praeguses olukorras ei näe me ühtki kaalukat põhjust, miks mitte ühtse kirikuna jätkata.