Ärge kartke!

Nädalavahetusel toimus Tartus omajagu vastakaid arvamusi pakkunud konverents „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“, korraldajateks Eesti Seksuaaltervise Liit ja Tartu ülikooli usuteaduskond. Kohal viibinuna võin kinnitada, et konverents oli huvitav, sealt võis leida uusi mõtteid, kinnitusi vanadele mõtetele ning ideid, mida tahtnuks veel kaaluda või millele vastu vaielda.
Teema on usuringkondades mõneti hell ning tänases kolumnis kasutan mõtiskluse alusena vaid konverentsi avakõnes kõlanud usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmiku sõnu „… tuletan meelde vana maailma prohvetite suus kõlanud ütlust: ärge kartke!“.
Tänapäeva globaliseeruvas ja kiiresti muutuvas maailmas on hirme tõesti palju ja usk õpetab neile vastu astuma. Kirjutasin Urmas Nõmmiku meeldetuletusest inspireerituna üles mõned eelkõige usuteaduskonnaga seotud kogemused, kus üleskutse „ärge kartke!“ minu hinnangul üht või teist aspekti Eesti usuelus, noorte teoloogide ettevalmistuses või minu isiklikus usu mõistmises on edasi aidanud.
Alustuseks on mul hea meel, et kui astusin usuteaduskonda, mis tolleks hetkeks oli tegutsenud aasta, ei kardetud seal saata filoloogiat teoloogiat embama. Heebrea, kreeka ja ladina keelt õppisime olulises mahus, tänini on ilmekalt meeles kursusekaaslastega ühiselt pusitud tunnid heebreakeelsete lausete kokkusaamiseks.
Vahvat ütlust, et teoloog on kaamel, kes peab minema läbi filoloogilisest nõelasilmast, seondati eelkõige tollase dekaani Kalle Kasemaaga, kelles teoloogi kõrval elab suur annus filoloogi – siin on paslik mõelda tema poolt tõlgitud raamatutele. Samas võib tuua ka vastupidise näite, usuteaduskonna filoloogid Jaan Unt ja Marju Lepajõe olid enesestmõistetavalt ka peene tunnetusega teoloogid, kes kindlasti Eesti usulise mõtte arengule oma kaaluka panuse lisasid.
Teiseks olen õpingutele tagasi mõeldes rõõmus, et meid religiooniõpetajateks koolitanud Pille Valk ei kartnud otsustavalt lammutada müüre erinevate usuliste vaadetega õpetajate vahel. Alati oli esiplaanil see, mis õpetajaid ühendas.
Mäletan, et mullegi kunagi olulised küsimused, kas peaks ristima beebisid või selleks isikliku otsuse teinud inimesi, mis roll on pühapiltidel, kuidas mõista Piibli alusel pühakuid, ei olnud kunagi õpetajakandidaatide omavahelisel mõistmisel ja õppemeetodite arendamisel takistuseks. Ning ehk just tänu sellele, et Pille Valk mõistmise püüde alati esiplaanile tõstis, ei kartnud me olla kriitilised ka iseeneste suhtes.
Kolmandana tahaks välja tuua teoloogia sidemed teiste teadustega. Ehkki mul oli loodusteaduslik taust, jäid mu kontaktid teoloogiasse süvenedes endise erialaga napiks. Mul oli väga hea meel, et usuteaduskonda tööle asunud professor Anne Kull ei kartnud otsida kontakte füüsikute, bioloogide ja teiste loodusteadlastega. Suuresti tema algatuste tulemusena asutati Tartu ülikooli juurde teaduse ja religiooni kolleegium ning juba aastaid kogunevad igal kevadel üliõpilased ja teoloogiast huvitunud fännid Põltsamaale, kus arutatakse religiooni sidemete üle loodusteaduste, filosoofia, kunsti ja teiste eluvaldkondadega.
Meenutan veel, et usuteaduskonnas õppisid meie kursusel küllalt suure vanusevahega tudengid. Mul on hea meel, et me ei kartnud põlvkondadevahelisi erinevusi, püüdsime olla avatud ja õppisime usku koos sügavamalt tundma. Täna võin kinnitada, et nooremad õpingukaaslased ning hiljem ka oma õpilased on andnud mulle märkimisväärseid õppetunde ning olen kindel, et need jätkuvad.
Kokkuvõttes mulle tundus, et põhimõte „ära karda!“ süüvis üsna sügavale usuteaduskonna lõpetanutesse. Isiklikus plaanis võin kinnitada, et mul oli hea meel, et ma ei kartnud poliitikat. Küllap on üsna paratamatu, et poliitilisel areenil põrkuvad erinevad arvamused, öeldakse teravusi jne. Samas on religioon see, mis toob näiteks palvushommikusöögile kokku erinevate vaadetega poliitikud ja ühiselt einet võttes avastatakse üsna pillevalgulikult, et inimestes on ühist ikkagi rohkem kui lahutavat.

 

 

 
 
Toomas Jürgenstein,
kolumnist