Armastusest oma maa vastu tuli iseseisvus

Peapiiskop Urmas Viilma iseseisvuspäeva jutlus 24. veebruari oikumeenilisel jumalateenistusel Tallinna piiskoplikus toomkirikus

Apostel Paulus kirjutab Kolossa kogudusele: Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud! (Kl 3:15)

Oleme järjekestvast iseseisvusest rõõmustanud viimased kolmkümmend ja pool aastat. Pidupäevadel, nagu täna, kõneleme rõõmsa meele ja tänuga vabadusest ja iseolemisest. Aga pidupäevade vahel? Kas siis tüdineme tänutundest ja väsime sellest, et suures vaates on asjad korras, ning otsime elu huvitavamaks muutmiseks või endale tähelepanu tõmbamiseks pisiasju, mis meele mõruks teevad? Olgu selleks kasvõi siinsel laiuskraadil aeg-ajalt esinev udu, mis katab kogu maa, linna ja isegi Kalevi hauakünka nõnda, et enam ei saa aru, millise värvikombinatsiooniga trikoloor lehvib ajaloolise kindlusetorni tipus. 

Perenõustajad ja lepitajad teavad, et suhete jahenedes ja lahendamata jäänud tüliasjade kuhjudes piisab suhteplahvatuse tekkimiseks pisiasjadest. Üks sobimatu sõna või tegu võib olla tõukeks kestvateks vastasseisudeks ja pikaajalisteks kriisideks. Väike säde võib põhjustada suure plahvatuse. Nagu võib ka toimivasse masinavärki sattunud võõrkeha seisata kogu tehase või riigi. 

Üheks traagiliseks näiteks lähiajaloost, kus väike detail võib põhjustada katastroofi, on kosmosesüstik Challengeri hukk 28. jaanuaril 1986. aastal. Süstik plahvatas 73 sekundit pärast starti Florida Cape Canaverali neemelt. Hukkus seitse meeskonnaliiget, teiste seas kooliõpetaja Christa McAuliffe, kes oli valitud meeskonda programmi „Õpetaja kosmoses“ raames. 73 sekundi pikkuse õhulennu asemel oleks Christa McAuliffe’il tänaseks seljataga 73-aastane elutee. Kosmosest uute teadmistega naasnuna oleks võinud see kooliõpetaja teha ära palju, et tema rahvas oleks tark ja haritud. 

Challengerilesai saatuslikuks lihtne kummist rõngastihend, mis Florida ilmastikuoludes harva esinevate miinuskraadide tõttu oli muutunud rabedaks. Stardihetkel ei pidanud rõngastihend vastu kuumade gaaside survele tahkekütusepaagis. Järgnes süstiku hävimine lekkinud gaasidest tekkinud tulekeras. Tükid pudenesid ookeani.

Kas elu Eestis on praegu plahvatusohtlik? Millised filtrid ja tihendid tuleks üle vaadata, et ühiskond üle ei kuumeneks ega kukuks süstikurusudena ookeani, viies kaasa unistuse targast rahvast? Kas suudame puude taga näha metsa ja maski taga näha inimest, et jätkuvalt olla teo- ja vastutusvõimelised täitma ühiselt riigi ja rahvana missiooni tagada rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade?

Meele avaldamine on saamas Eestis uueks meelelahutuseks. Ise olen kogenud, et maski kandmine ei taga kaitset viirusesse nakatumise eest. Küll aga on mask saamas vajalikuks filtriks verbaalse õhureostuse vastu. Kuid kas filtriks vastastikustes suhetes ei peaks olema maski asemel midagi tõhusamat ja naerunäosõbralikumat? Mõttehiiglasest ametivend Toomas Paul pakub ühe sellise välja, kui ta kirjutab: Inimestevahelisele tõeütlemisele on vaja filtrit, ja selleks on armastus. Teisest hoolimine. Teisest hoolimiseta, ilma halastuseta öeldu ei ole viimses mõttes üldse tõde. Nõnda siis: rahu taotledes tuleb külvata armastust, üksmeelt, leppimist ja lahkust. Tõde on alati kõige mõjusam, kui seda kuulutatakse armastusega. 

Nädala pärast algab läänekirikus paastuaeg. Kristlased on kogenud, et hästi toimiv viis rahunemiseks ja üldise rahu taotlemiseks on paastumine. See ei ole nälgimine talje kujundamise eesmärgil, vaid aitab ristiinimesel oma meele parandamise ja oma pattude Jumalale tunnistamise kaudu jõuda südametunnistuse loomisjärgse puhtuseni. Andestuse otsimisega kokku sõlmitud ihulikud piirangud teravdavad südamega kuulamise ja nägemise võimet. Kristlastel maa soolana on siinjuures eeskuju andev vastutusrikas roll. Kui Jumala sõnal, mida kuulutame, ei ole meie endi jaoks nähtavalt elumuutvat mõju, miks peaks keegi üldse Piiblit uurima? Peame näitama, et usk Kristusesse muudab meid, meie elu ja tegusid.

Fanny de Sivers on öelnud: Paastumine võiks olla ka intensiivne võitlus korruptsiooni, kõlvatuse ja meelenüriduse vastu. Ka lootusetuse vastu. Kui paastume ehk raputame end vabaks kõigest sellest, mis meid ahistavalt kammitseb ja ebajumalana kontrollida püüab, hakkame paremini märkama ühiskonnas varjatut. Selleks ei pea olema ristiinimene. Meeleparandus aitab avastada kõigil pisikesi ilusaid asju ja õpetab nende eest tänama. Sisekaemusega tegeledes ja Eestimaa elu justkui peeglist vaadeldes suudame koostada lausa pika nimekirja asjadest, millega saame olla rahul. Need asjad on teinud meie elu paremaks ja õnnelikumaks: meie kultuur ja usk, meie keel ja meel, meie loodus ja inimesed – kõik see on tänamist väärt. Meie vabadus, seal seas meele- ja usuvabadus, on tänamist väärt. 

Meelt parandanud ja värske, otsekui saunaleilis kuumtöödeldud uus inimene oskab elu vaadelda klaarunud pilguga. Oma südamesilmade suunamisel väikestele asjadele täitub hing tänuga selle eest, mida eriti iseseisvuse aastapäeval nimetame vabaduseks. Seda vabadust väärivad ka teised rahvad ja riigid, mis maailma muutustes on ohtu sattunud. 

Eesti-Ukraina folkansamblil Svjata Vatra ilmus 2020. aastal album „Maailm, Sa muutud“, mis on saanud nime samanimeliselaulu järgi. Selles laulus on sõnad:

Miks maailm ei muutu?

Ema ilma pojata,

tüdruk ilma armsamata,

laps ilma isata.

Jumal andis, Jumal võttis!

Sõda.

Eestile on Jumal andnud omal ajal julgust vabaduse eest võidelnutele ja kinkinud tarkust otsustajatele. Jumala arm, otsustajate arukus, kangelaste võitlusvalmidus ja rahva armastus oma maa vastu on garanteerinud meile iseseisvuse. See annab põhjuse täna rõõmustamiseks kuningas Taaveti sõnadega: Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga (Ps 29:11). 

Rahu hoidmise nimel peame seisma ka selle eest, et omavahelisse sõtta ei kistaks ühtegi rahvast meie naabrite ja liitlaste seast. Eriskummalisel ajastul, mil inimlik uhkus ja kadedus on asetanud kristlikud vennad teine teisele poole rindejoont, tuleb hüüda Jumalat appi ja paluda temalt rahu. Et ema ei jääks pojata, tüdruk armsamata, laps ilma isata … 

Tunne Kelam on kord öelnud: On hellitatud illusioone, nagu saaks nüüdisaegne inimene ilma Jumalata kenasti hakkama. Ometi, kogemus õpetab, et tühiku täidab viivitamata ja agressiivselt inimese ego omalooming. Sarnaselt on ka rahuga. Kui laseme kaotsi rahu, tuleb asemele rahutus ja hirm, mis lõpuks võib päädida vägivallaga. 

Apostel Paulus kõnetab meid aga sõnadega: Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud! (Kl 3:15) 

Aamen.

---

¹ Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul.

² Toomas Paul. Tõe näkku ütlemine. „Sammhaaval astuda. Mõtisklusi hommikul“, 2019.

³ Fanny de Sivers, „Paastuaja kirjad Eesti sõpradele”, 2001.

⁴ Tunne Kelam, Kõne „Maarjamaa 800“, 2015.