Astrid Lindgreni meenutades
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 6. veebruar 2002 Nr 5 /
Möödunud nädalal lahkus igaveseks kogu maailmas armastatud lastekirjanik Astrid Lindgren. Küllap on Eestis vähe inimesi, keda tema looming ei ole puudutanud. Minagi kuulun nende hulka, kelle jaoks Pipi, Bullerby lapsed, Tjorven, väikevend ja Karlsson ning hulkur Rasmus kujunesid justnagu kusagil naaberkülas elanud lasteks, keda võis matkida või kellele kaasa elada. Mäletan veel, kuidas Lindgreni raamatuid lugedes imestasin, kui loomulik ning samas pealetükkimatu oli tema tegelaste suhe usuga. Ka kirik on tema raamatutes alati kindlal ja tagasihoidlikul, kuid auväärsel kohal.
Räägitakse, et Lindgren ei olnud traditsioonilises mõttes usklik. Ka mõni tema raamatute sümpaatne tegelane avaldab selgelt oma uskmatust. Näiteks Madlikese isa, kuid oma tütre arvates pole paremat ja lahkemat paganat maa peal olemas. Kuid kindlasti uskus Lindgren inimese hinge ning elu igavest kestvust ja püüdis neid teemasid lapse jaoks lahti kirjutada.
Omaette murranguks igaviku teemade mõistmisel oli mulle «Vendade Lõvisüdamete» esmane lugemine. Hirm surma ees oli probleem, mille vastu lapse maailmas kindlat rohtu ei leidunud. Kohtumine pärast surma Nangijaalas oli midagi loomulikku, lohutavat, mis aitas surmakartusega toime tulla. Küllap oligi Nangijaala väga õnnestunud ja mõistetav visioon surmajärgsest elust – on ju ka Ilmutusraamat eelkõige võimas pildiraamat, mis üritab väljendada teispoolsust oma aja sümbolite abiga.
Mõni Lindgreni tegelane on pidanud kannatama, kui teda või tema lähedasi ülekohtuselt süüdistatakse: Tjorveni armastatud koera Pootsmani süüdistatakse lammaste murdmises ning tahetakse maha lasta, Ronja peab sõpruse pärast oma isa vaenlase pojaga kodunt lahkuma, kuid tõde saab nendes raamatutes alati jalule seatud. Vahel on tõe saabumine valus, kuid see on puhastav ja edasiviiv valu ning raamatutegelased oma igapäevaste toimetuste keskel veel südamlikumad, avatumad ning otsusekindlamad kui enne.
Viimases punktis langeb Lindgreni looming kokku möödunud nädalal eestlaste meeli haaranud teise sündmusega. Kristina Šmiguni süüdistati dopingu kasutamises, kuni neljapäeval tema süütus selgeks sai. «Vanajumala» tänamises pressikonverentsil oli midagi väga sarnast Lindgreni tegelastega. Andku seesama «vanajumal» meie suusaneiule head libisemist ja kiireid sõite olümpiaradadel.
Toomas Jürgenstein
