Avatud kirik

Martin Bauer kirjutab teose «Templirüütlid. Müüt ja tõde» sissejuhatuses: «Vaevalt leidub mõnd muud organisatsiooni, mis sümboliseeriks ühendatud Euroopat paremini kui Templiordu. Templirüütlid olid pärit Euroopa kõigist regioonidest ja liitusid, et täita ühist ülesannet. Tollased üleskutsed ristisõdadeks on tänased Maastrichti lepingud: katse ühendada Euroopat.»
Autor möönab, et ordu mõju tänapäevaelule võrdub nulliga, ent templirüütlite ideed elavad edasi. Jõudude ühendamist tingivad ka terroristide salasepitsused ja valmisolek nende vastu võitlemiseks. Bauer mainib ka, et tänapäeval elab edasi rüütelmunkluse idee. Sõdur, kes tegutseb rangelt eetiliselt, on nagu rüütelmunk, kes kannab tänast vormiriietust.
Seepärast tundus kummaline lugeja arvamus SLÕhtulehes (25.02.), mis kantud kartusest kiriku mõjust ühiskonnas. Ei saanud täpselt aru, mida kirjutaja mõtles igandliku stseeni all sõjaväeparaadil, sest ka tänavusel kaitseväe paraadil oli vaimulik osa ja riiklikult soovitud jumalateenistus kirikus. Küll aga pani mõtlema kirja viimane märkus: «Sõjaväeparaadil pole kohta misjonitööks.»
Mis on misjon? Kas vaimulik tegevus peaks piirduma ainult kirikumüüride vahel toimuvaga? Küllap leidub neidki, kes ei soovi näha religioonisaateid televisioonis (Ajalik ja ajatu, Kirikuelu kroonika, jumalateenistuse ülekanne) või ei näe kohta usuõpetusel koolis. Samas kurdetakse moraali ja kõlbelise eluhoiaku puuduse üle. Käitumises napib rüütellikust ja väärikust.
Olen seda meelt, et misjonitegevus ei piirdu ainult sõnalise kuulutusega. Paljudele mõjub kuulutuse väline vorm ja see võib saada määravaks huvi tekkimisel ja soovil lähemalt asja tundma õppida.
Villem Raam tuletas ikka meelde seda, et kirikute välisilme on sama tähtis kuulutuse vorm nagu jumalateenistus või jutlus. Tema võis iseloomustada kogudust ainult kiriku välisukse juures seistes. Ta juhtis tähelepanu kirikaedade korrashoiule, hoolitsetusele, mis alati ei vajagi suuri finantsvahendeid, vaid silma ja hooldavat kätt. Seega on oluline kuulutuse esitus nii verbaalses kui ka materiaalses aines.
Viimastel aastatel on mitme Eesti kiriku torn saanud välisvalgustuse, et ka pimedal ajal oleks kirik nähtav ja tema kohalolek tajutav. Annab ju kirik kohalikule paigale oma vaimse dimensiooni.
Sama oluline on, et kirikuuksed oleksid teekäijatele avatud ning möödujatel võimalus kirikupingis jalga puhata ja mõtted päevaaskeldustest kõrgemale suunata. Teeliste kiriku projekt on igati kiiduväärt ja hea võimalus oma kodukirikut ja -kogudust tutvustada. Kuid arvestama peame sellega, et külaline näeb ka neid asju, mida me ise ei pane tähele.
Seepärast on misjoni eesmärgil oluline, et kirikud ja kirikuümbrused, pastoraadid ja kogudusehooned oleksid korras väljast ja seest. Koguduseliikmetel on siin hea võimalus anda oma panus korrastamiseks ja teekäijate vastuvõtuks.
Tänuväärne oleks kohalike omavalitsuste toetus ja arusaam, et kirikuhoone võib olla paiga kõige olulisemaks vaatamisväärsuseks nii ajaloolises kui arhitektuurilises mõttes. Küll mitte kaubamärk, aga kohaliku vaimsuse ja põhiväärtuste esitaja.
Kui sajandeid tagasi oli Euroopas võimalik ühendada rüütellikkus ja munklus, siis tänapäeval peaks olema samaväärselt teostatav vormi ja sisu ühtsus kristlikus kuulutuses. Kristuse sõdur peab kandma varustust ja varustus peab olema korras.
Avatud kirikuuks näitab külalislahkust ja annab ehk kõige paremini edasi Kristuse kutse «Tulge minu juurde kõik…» Ja Temal on pakkuda seda, mida teekäija vajab.
Einar Soone, piiskop