Avatud, kuid mitte tuulemaa

Pole parata: siinkirjutaja sõnavõtud teemal «Humanistliku kristluse manifest. Tänapäevase, demokraatliku ja avatud kiriku eest!» liginevad noaterale. Noatera nõuab täpsust, kuid keelab tasakaalutuse. Minusugused ei pea juhinduma sellest manifestist, sest ta ei ole kirjutatud meile; ta ei ole juhtnöör. Piisab, kui me saame temast aru, niisiis oskame selgitada, mis on humanism, mida tähendab «tänapäevane».
Õpetades eesti kirjanduse ajalugu, olen ma kristlust näidanud alati ajaloolisena kui faktorit, mis on mõjutanud autoreid ja tekste enne meid. Küsimus pole seisnenud pühakirja eksegeesis või ajaloolises ehk patristilises koolkonnas või kirikuisade elulugudes, mille tundmine moodustab teadused omaette.
Kui 1960. aastate alguseks sai kodumaises eesti luules populaarseks teema «Galileo Galilei», siis on eksitus arvata, et näiteks August Sang (juba 1958) või ka Jaan Kross oleksid itaalia renessansiaegset teoloogiat uurinud algallikate varal, ja väga raske on väita, nagu nad olnuksid kõigutamatud ateistid. Nende jaoks oli «Galilei» märksõna mõtlemisvabaduse võimalikkusest. Ateism ei olnud parem kui klerikaalsus, vaid ta pakkus üht väljapääsu dogmaatikast.
Alles kümmekond aastat hiljem mõistsin ma, kuidas moraalist kõneldes on möödapääsmatu tunnistada ka dogmaatika vajalikkust, aga seda ikkagi tegeliku elu ja eesti luule, mitte kiriklike algallikate alusel ja väljaspool vaimulikku juhatust.
On tõsi, et ateistidest pole keegi kutsunud mind korrale, küll on seda teinud sügavalt usklikud inimesed. Ühes sellega on nad toonud sõna «tänapäevane» ajaloo põhjast olevikku, sest moraalne ei saa olla ilma preskriptsioonita. «Humanistliku kristluse manifest» näikse olevat sündinud äratundmisest, nagu ei oleks tänapäevane moraal küllalt preskripitiivne, vaid otse vastupidi – ta lubab kombelõtvust ja sellist relativismi, mille vastu on protesteeritud ammu enne mind.
Miks? Vahest seetõttu, et kurjus on alati odavam, kuna tal puuduvad piirid. Headus tunnistab oma piire, kurjus seda ei tee. Konkreetne olles – headusele on probleemiks anda almust, kurjus ei pelga seda välja pressida. Almust ma ei jaga, kuid välja pressitakse kord kuus, pressijaks ühe õppejõu poeg. Kiriku avatust ta ei nõua, küll aga seda, et avatud oleks meie kodu.
Paludes kiriku avatust, me jätame ühe küsimuse lahtiseks, sest alles jääb konflikt «avatud kirik» / «suletud kodu». Suletud on see kodu, mille ust ei avata; «kinni löödud elu uksed» (Gustav Suits, «Sapine kuu», 1915). Muhus piisab tare välisukse sulgemiseks luuavarrest vastu käepidet. Tartus Riia mäel või ka siin Tähtveres olen näinud mitmekordset raudust. Elutarkus õpetab.
Miks peaks kirik olema avatud, kui kodu tuleb sulgeda? Isegi kirik kui avatud mõttekoda on problemaatiline, sest asjad on käinud uperkuuti, kui mõttekotta võib siseneda ilma koduse eeltööta. Kirik peab olema avatud kõigile, kes tunnistavad aukartuse põhjendatust, aga tema uksed ei saa olla pärani. See on kriitiline koht Suitsu kogus «Tuulemaa» (1912), mille nimiluuletuste kujundit võrdsustas Endel Sõgel otsejoones Eestiga.
Tõlgendus on väär. «Tuulemaa» tähendab Suitsul isiklikku laialiolekut ja vaesust sellelt pinnalt: «Kui lahja on su oma põllu riib!». Suitsude kodune elamine oli tollal (1912) väga ebakindel, kestvamad kohustused käisid neile üle jõu. Pühakoda tähenduses «kindel linn ja varjupaik» puudus üldse, kiriku avatus koos sellega. Kui jätta kõrvale Friedebert Tuglas, siis avatud polnud 30aastane Gustav Suits tegelikult kellelegi.
Eelnevast võib järeldada, kuidas avatus algab minu arvates oma kodust ja kasvab suuremaks vastavalt kodu arenemisele kojaks. Seda arengut võiks mõõta demokraatia süvenemisega kodus ehk tolerantsiga teisitimõtlejate suhtes. Kuna me mõlemad Sirje Oleskiga oleme kirjutavad inimesed, peaks demokraatia seisnema võrdses avatuses erisuguste poolte vahel. Kahjuks see nii ei ole, vaid me mõlemad sõltume avaldamisel juhusest.
Diskussioon käib, aga otsuseni jõutakse mitte selle järel, vaid korporatiivsetel kaalutlustel juba ette ja nii ma ei tahagi paljudest ümarlaudadest või mõttekodadest osa võtta. Ma hoidun kõrvale, lastes olla neil senisest rohkem korporatiivsed. Ma ehitan kiriku suletust niisiis ka omalt poolt, väljast sisse. Kes tahab vastupidist, peab näitama eeskuju. Eeskuju seisneks selles, et enesele keelates ei saa inimene lubada teistele seda, mida ta ise endale keelab.
Loomulikult saab lati märtriks saamisel lasta allapoole. Ainult et siis tuleb märtrisurma asemele vabadus elada suvaliselt. Võimalik, et see suhe ongi asümmeetriline ja esimene jääb alati erandlikuks. 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane