Ave Prints – mitmekülgsete annetega töötegija

Järvamaal tuli veerand sajandit tagasi Ambla koguduse juurde toona veel üsna nooruke Ave Prints. Tuli ja jäi. Ja mitte lihtsalt ei tulnud, vaid on võtnud endale vastutuse mitme valdkonna majapidajana.

Nelja lapse ema Ave Prints (48), Ambla koguduse organist ja pühapäevakooliõpetaja, usub, et tema olemust – olla kõiges täpne ja põhjalik – on mõjutanud kunstiajaloolasest vanaisa Olev Prints, kes on uurinud Tartu Jaani kiriku skulptuuride värvikihte ja on üks, tänu kellele säilitati kiriku varemed.

Meister kirjutusmasinal kirjutamises  
Ave jutustab, et tema varasem lapsepõlv möödus Juurus, kus isa oli maa-arst, kes pidi oskama igasuguseid haigusi ravida. Aga peale selle oskas ta viiulit mängida. Viiulimängu õppisid ka Ave nooremad õed, Ave aga õppis klaverimängu – kaks tundi harjutamist oli õdedele iga päev kohustuslik. Ave ütleb, et oleks siis tahtnud ilusaid laule õppida, aga neid pidi ta noodiraamatu järgi ise õppima. Tänu sellele avanes talle nootide imeline maailm. Kokku käis ta muusikakoolis seitse aastat, osa aega Raplas, osa Tapal.
Kui Juurus elati alevist väljas endises mõisahoones, kus asus haigla, siis 1981 Amblasse kolinud, satuti elama kiriku juurde. Ta meenutab, et kogudust teenis siis õpetaja Einar Laigna, kes kutsus kiriku ümber jalutavaid tüdrukuid sisse ja lubas torni ronida. Tollest ajast käis pere jõuluõhtul ilmtingimata kirikus ja istet võeti ikka esimeses pingis.
Kolm aastat hiljem hakkas kogudust teenima 25aastane Tõnu Linnasmäe, kelle tulek mõjutas tõenäoliselt Ave edasist elu. Ave käis keskkoolis ja õppis masinakirja. Õpetaja Linnasmäe pakkus talle tööd – kirjutada kirjutusmasinal ümber teoloogilisi raamatuid. Ave pani kalkadele kopeerid vahele ja muudkui kirjutas, kokku kolm-neli aastat. 1986 tuli keskkooli viimase klassi tüdrukule tunnustus – Ave on masinal kirjutamises viimane Eesti meister. Ju tuli klaverimänguoskus sõrmede väledusele kasuks. Ja ega ta uurimata jätnud, millest neis raamatuis kirjutati.

Valikute küsimus
Ave isapoolne vanaema oli inglise ja saksa keele õpetaja. Tema eeskujul tahtis Ave Tartusse inglise keelt õppima minna, isa aga soovitas muusikaõpetaja ametit. Kuna Ave üksi Taaralinna elama minna ei tahtnud, võttis ta isa kuulda ja sõitis pealinna pedagoogilisse kooli muusikakatsetele. Seal aga selgus, et need kestavad kaks päeva. Et mitte edasi-tagasi sõita, läks Ave tookord lihtsama vastupanu teed ja temast sai hoopis klassiõpetaja. Muusikaõpetaja kutsele pole ta rohkem mõelnud.
Kool läbi, läks ta aasta pärast usuteaduse instituuti laste- ja noorsootöö tegijate kursustele, mida juhendas Seppo Alaja, ning sai alg- ja põhikooli usuõpetajaks. Huvi usuteaduse vastu aga kasvas ja elu viis ta ikkagi Tartusse, ülikooli usuteaduskonda. Ave on taasavatud usuteaduskonna 3. lennu lõpetaja.
Kui juba õppida, siis õppida, tunnistab Ave. „Mind häirib pealiskaudsus, edukuse rõhutamine ja tormamine. Iga inimene on väärtus omaette ja igaühel on õigus rahulikult jõuda arusaamiseni maapealse elu mõttest. Kiirustades, muretsedes ja kogu aeg midagi tõestades selleni ei jõua,“ ütleb Ave.
Kuigi ta tahtnuks mullu oktoobri lõpus olla alma mater’is pidustustel, läks teisiti ja me ajasime samal ajal öötundidel juttu hoopiski Paides kirikumuusikute konverentsil.
Ei piirdunud 25 aastat tagasi Ave elugi vaid õppimisega: Tõnu Linnasmäe kutsus ta kogudusse organistiks ja koorijuhiks. Ajal, mil Ave oli õppimisega jõudnud 2. kursusele, sai ta õiguse praktikandina koguduses teenida. Nii on tal tulnud vahel õpetajat asendada ja lahkunuid matta.

Paratamatusega silmitsi
Jumal on juhtinud Ave elu läbi paljude käänakute. Kui Ambla kooli inglise keele õpetaja ära läks, jäi pere vanim laps õpetajata. Ave pakkus ennast poja klassile keelt õpetama. Džinn oli pudelist välja lastud ja mõne aja pärast oli Ave taas koolipingis, Tallinna ülikoolis inglise keelt õppimas.
Praegu on Ave 49 õpilasega Ambla koolis 9. klassi juhataja, inglise keele ja usundiõpetuse õpetaja. Valikainet usundiõpetust õpetab ta 2., 4. ja 8. klassile. Kaks korda kuus juhendab koguduses pühapäevakooli. Lapsi käib sel aastal koos seitse ja nad on vanuses 3–12 aastat. Vanusevahe on suur, ent Ave sõnul lastele pühapäevakoolis meeldib ja ta püüab igaühele sobivat pakkuda. Suurematega käis ta kevadel Tartus Pauluse kirikus laulupäeval.
Pärast enam kui kümne aasta pikkust pausi mängib Ave viimased kolm aastat taas kirikus orelit. Ka juhendab ta eelmisest aastast väikest ansamblit, kus praegu on koos temaga kaheksa lauljat. Kolm aastat tagasi ootamatult lahkunud abikaasaga, kes kitarri mängis, mängisid nad üle kahekümne aasta kohalikus bändis. Ave elu kurvemale poolele jääb lisaks veel poegadest vanima, noormeheikka jõudnu surm. Igavikuteele on ta saatnud ka oma isa.

Olulised pisiasjad
Ambla kiriku taga surnuaia kõrval elav Ave ütleb, et tal on head rahulikud naabrid. Suurel krundil on hulga muru niita, aga seal on küllaldaselt ruumi ka liblikatele ja mesilastele. Ta kasvatab marjapõõsaid ja viljapuid, mitmesuguseid juurikaid, ka kartulit, aga seda siiski vaid suvel söömiseks. Suvel ongi tema lemmiktegevuseks aias nokitsemine. „Oluline pole, mida ma seal teen. Peaasi, et midagi teen,“ ütleb Ave. Ja lisab: „Rõõmustan pisikestest asjadest.“
Käsitööd meeldib talle ka teha. Kirikumuusikute konverentsilgi jäi ta silma sellega, et lasi usinalt varrastel liikuda. Neljal lapsel kulub ka hulganisti sokke. Aga on veel üks põhjus: „Kududes on hea kuulata, siis ei lähe mõtted uitama.“
Talvel käib ta külmas kirikus orelit mängimas ja unustab end vahel sinna mitmeks tunniks. Et kätel pisutki soojem oleks, kudus ta endale randmekaitsmed, aga kindaid ta kätte ei pane. Vaieldamatu lemmik on J. S. Bach, ütleb Ave muusikaeelistuse kohta. Lugejana on ta aga „kõigesööja“ ja loeb mitut raamatut korraga, ilukirjandusest aimekirjanduseni.
Ave on veebiajakirja Objektiiv pidev jälgija ja Saksamaal elava vanema õe kaudu hästi kursis maailmas toimuvate arengutega. Tal on suur soov, millele ta pidevalt mõtleb: et maailmas valitseks rahu.
Rita Puidet

Ave Prints
Sündinud 5. juunil 1968.
Ambla koguduse liige aastast 1991.
Lõpetanud Tallinna pedagoogilise kooli 1989, usuteaduse instituudi alg- ja põhikooli usuõpetajate kursuse 1991, Tartu ülikooli usuteaduskonna 1998, Tallinna ülikooli inglise keele ja kirjanduse lisaeriala 2005 ning Tartu ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse lisaeriala 2008.